Ja eriti popp olid sa siis, kui soengu juurde kuulus ka suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks lisati ohtralt juukselakki. Kaheksakümnendad olid ka esindusnaise ajastu, kes veetis pikki tunde ilusalongis ja juuksuris. Naised, kohustuslikud blondeeritud (aga ka erivärvilised) triibud juustes, olid tihtipeale äravahetamiseni sarnased. Olen arvamusel, et kui väga paljud naised nägid sarnased välja, ei olnud see enam ilus. Pungi pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti. Lisaks igaüks, kes üritas vähegi moekas välja näha, pidi kandma juustes disaineri päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale. Mis puutub meiki, siis värve kasutati jõuliselt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu ja silmadega. Kulmud olid paksud ja huulepulk oli sageli puhas punane või ka käreroosa
kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklal. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena- eelistavalt ükskõik mis tooni blondi. Kohustuslikud olid blondeeritud triibud juustes. Juuste triibutamine oli märksa keerukam, triipe oli mitmes värvitoonis, neid sai vaheldada. Mõned triibud olid laiad nagu tiigrivöödid, teised olid peenemad ja töömahukamad. Tumedad triibud olid veel üks juuste värvi rikastamise võte. Pungi pärand oli rida harjaselisi, geelitatud soengud, mis seisid peapeal püsti. Mandri-Euroopas olid populaarsed lühikesed vertikaalsed soengud. Rõhu asetus oli igal juhul ülespoole ja sageli kanti lühikesi punksoenguid efekti pärast romantiliste ballikleitide ning coutureiga, et rõhutada nende kandjate otsekui verisulis nooruslikkust. Seltskondlike ürituste puhul oli kübar vältimatu. Sportlikkuse ja moekuse pärast kanti juustes disainer päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale.
annaabi.ee 
