Suuremad tema eelkäijatest Mozart ja Haydn olid talle loominguliseks eeskujuks uues klassikalises suunas. Johann Georg Albrechts-berger võttis temaga põhjalikult läbi kontrapunkti, mille meisterlik valdamine Beethovenile teenitult kuulsust on toonud. Emanuel Aloys Förster õpetas kvartettide komponeerimise kunsti. Ühenduses uskumatu töövõimega muutis kogu see omandatud ja läbitöötatud muusikaline kultuur Beethoveni oma ajastu harituimaks muusikuks. Üheksakümnendate aastate keskpaigaks oli temast saanud juba täiesti väljakujunenud helilooja; 1796. aastal söandas ta lõpuks välja anda oma esimesed klaverisonaadid. Selle zanri juurde pöördus ta edaspidi korduvalt tagasi ning 32 sonaadis, mis tervikuna moodustavad kõige väärtuslikuma osa Beethoveni klaveriloomingust, peegeldub kõige täiuslikumalt tema loominguline areng ja ammendamatu leidlikkus suure instrumentaaltsükli kunstiliste võimaluste kasutamisel
ajal talurahvakultuur. Linnas elavad eestlased püüdsid olla baltisaksa kultuuriosa liikmed. Baltisaksa kultuur oli saksa alade kultuurist mõjutatud, mida baltisakslased oma emamaaks pidasid. Aja jooksul tekkisid teatud erijooned võrreldes saksa aladega. Balti provintsidele oli ainuomane, saksa aladel oli kõrgkultuuri osaks kõrgkoolid ja õukonnad – need kujundasid saksa kultuuri, baltisakslastel neid polnud, seega need kujundajad jäid ära. Balti provintsides oli harituimaks seisuseks vaimulikkond, neil pidi olema ülikooliharidus. Saksamaa ülikoolis käimine oli väga kulukas, TÜs käimist said lubada palju enamad. Literaadide seisuse kasv baltisaksa ühiskonnas. Literaatideks nimetati ülikooliharidusega isikuid. Literaadikihti paigutati vaimulikkond, 19.sajandil loeti sinna ka aadlipäritolu isikuid, kes olid käinud ülikoolis ja kes hakkasid ka tegelema teaduslike tegevustega, kas professionaalselt või harrastuslikus korras.
annaabi.ee 
