Linlasteks hakati lugema ka juurdeloodud alevite elanikke. Linlaste osatähtsus rahvastikus ületas 60%. Viidi sisse üldine keskharidus, kõrghariduski oli laialt levinud. Kui aga vaadelda eraldi põlis- ja tulnukrahvastikku, siis selgub, et esimese puhul oli industraliseerimine ja linnastumine veel lõpetamata, teise puhul aga ebaloomulikult ülepaisutatud. Tulnukad ei soovinud ei maale asuda ega põllumajanduses töötada. Teenusi osutada ja haritlastena töötada nad jällegi oma madalama hariduse- ja kultuuritaseme tõttu ei suutnud. Neile jäi üle peamiselt tööstuslik hõivatus, eriti just suurtehastes, mis tihti spetsiaalselt nende tööga varustamiseks rajatigi. Ka olid nad Eestis algusest peale peaaegu eranditult linnarahvastik (ehkki kodumaal elasid nad enamasti maal). Põlisrahvastik, kelle tööstusesse asumine oli niiviisi takistatud, jäi võrdlemisi olulises osas veel
Väga olulist osa rahvusteadvuse äratamisel etendasid ajakirjandus. Ajalehtede arv kasvas, suunad mitmekesistusid, suurenes lugejate arv. Omaette kategooria ühiskonnas kuundasid lehtede kirjasaatja kohtadelt. Tavaliselt kuulusid nad rahvusliku liikumise kohaliku arhiivi hulka. Suhteliselt kõige enam oli nende seas koolmeistreid ja 14 vallaametnikke, kes esimeste haritlastena maal olid rahvaga lähedalt seotud ning suutsid tema taotlusi sõnastada. Kasvas talupoegade, aga samuti käsitööliste osa. Ühiskonna diferentseerudes suurenes linnakodanike panus. 1880. aastate saabudes elavnes rahvuslik liikumine ka Põhja-Eestis. Pind selleks oli siin juba ammu olemas, kohalikud võimud ja tsaaribürokraatia olid seni aga üsna järjekindlalt tõrjunud katsed Eestimaa kubermangus rahvuslike ajalehtede või organisatsioonide asutamiseks
annaabi.ee 
