Siin pole vaidlemist, kas see on sürrealism või ei. On küll. Siin on otsest vaimustumist sürrealismi manifestidest ja ortodokse reziimi tuules hakkab looming sündima. *I. Laaban "Autoportree" esindusnäide Laabanist. "ma olen suur segadus rongkäigus" selle kujundi kaudu on ta mingil iseennast vangistanud Täienduseks veel seda, et esikkogu iseloomustab dünaamilisus, keeles tunneme ära keeleuuendusliku põhja (väga tugevalt stiliseeritud haritlaskeel, ta pole mingi suvaline ropendaja) Teine periood on "Rroosi Selaviste" siin on võimalik arutada juba selle üle, kas ei saa rääkida postsürreaalsest hoiakust. Sürrealismi teisenemine toimub II MS järel. + siin on mõistus kohal (erinevalt v-b I raamatust) + raamatule annab erijoone ka see, et see on peategelasega raamat Marcel Duchamp Rose Sélavy Robert Desmos + kindlasti iseloomustab raamatut ka see, et võime öelda, et see on eesti keele baasil
,,Autoportree" luuletus on sedasorti luuletus,mis hakkab sattuma esindusantoloogiatesse, kui Laabanilt on vaja mingit näidet tuua, siis on selleks just ,,Autoportree". Luuletus tõlgendatakse arusaadavaks läbi pealkirja ta ütleb, et ta kirjeldab ennast ja nii seda ka käsitletakse. Silma võiks veel torgata globaalne enesedünaamika kõike haarav ruumilahendus. Kujundid on tihti ka epateerivad. Torkab silma, et eesti keele tarvitus on selline stiliseeritud haritlaskeel. On selge, et ta on oma kirjutamiskeelt teadlikult lihvinud. Laaban on esimesest hetkest peale radikaalsem ja selle pärast on teda ka raskem vasti võtta. Laabanile heideti paguluses ette koguaeg seda, et ta kirjutas Nõukogude võimu saabudes Stalinile pühendatud luuletust. Ta kinnitab ise, et talle tollel hetkel pakkus rõõmu seda Stalini paneküürikat ära kasutada omal eesmärkidel luuletus, milles keerab kõik asjad üle vindi ja luuletus muutub äraspidiseks
annaabi.ee 
