paepealne muld. Rähkmuldade miinusteks on põuakartlikkus ja suur kivisus ning koresesisaldus. Taimkate võib nendel aladel olla liigirikas, aga kidur ning üleüldiselt sobivad sellistel muldadel kasvama kuiva- ja lubjalembeline taimestik ning kultuurid, kelle juurestik ulatub sügavamale ning on tugevam (lutsern, mesikas või oder, rukis – ökonoomsed veekasutajad), kuid kartulile ja rühvelkultuur sinna kasvatamiseks ei sobi. Selleks, et parandada rähkmuldade haritavust, tuleks teha kivikoristust. Ka õhuke paepealne muld on põuakartlik ning seda sobib kasutada enamasti loodusliku rohumaana, sest põllumaana kasutamiseks peab huumushorisont olema üle 20 cm. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuna viljakaid muldasid on sellel põllumassivil palju rohkem kui mitteviljakaid, on see ala tervikuna hea põllumajanduseks. Põllumassivi nr 42648298604 muldade levik Rähkmullad hõlmavad umbes 4,7 % kogu maast ning 9% põllumaast. Paepealsed mullad hõlmavad
siis hindepunktid varieeruvad 25-50 hindepunkti vastavalt lõimisele. Antud kaeve hindepunktid olid sügavuse ja huumusesialduse näitajate põhjal 65+. Haritaval maal mõjutab viljakust suuresti suur huumuse- ja lämmastikusisaldus. Rähkmullad on suure toitainetesisaldusega, vastupidava sturktuursusega ja kiire tahenemise ja soojenemisega. Nende kasutamise määrab ära siiski enamasti nende kivisus, sest see näitab nende viljakust ja mõjutab haritavust. Kõige rohkem takistab hairimist rähk, kuna ta on teravaservaline. Rähkmullad võivad muutuda teatud kuivaperioodil põuakartlikuks, seega tuleks nende külv sooritada võimalikult vara, et maksimaalselt ära kasutada kevadist mullaniiskust. Sellel hetkel kasvatati sellel põllul otra. Kohapealt vaadatuna sobis see põld kõikide peamiste kultuuride kasvatamiseks, ning eelnevalt on seal kasvatatud nisu, hernest, rapsi, rüpsi aga ka kaera. Et mulda kaitsta tuleks jälgida
annaabi.ee 
