Põhiseadusest tulenevalt on riigi kohustus anda haigetele abi ja toetada nõrgemaid, aidata neid, kes abi vajavad. Sellest tulenevalt peaks jätkuma lastele lasteaiakohti, haigetele voodeid ning võimalus omandada haridust neile, kes seda soovivad. Jah, seadusega on küll ette nähtud, et haridus peab olema kõigile tasuta, kuid sinna jõudmine on raske. Täna oleme olukorras, kus konkurents asetab meid nii-öelda sõelale. Kui suudad peale jääda, siis hästi ja roni vaid edasi sellel raskel haridusredelil, kuid kui ebaõnnestud, siis head teed ning vaata ise, kuidas hakkama saad. Viimase kümne aasta jooksul on hakanud laialdaselt koolinoortele selgeks saama tõsiasi, et paremad eeldused kuhugi jõudmiseks saab suurlinna koolidest. Siinkohal ei räägi ma sellest, et lihtsast maakoolist ülikooli jõuda on võimatu, räägin eeldustest, mida eliitkool kaasa annab. Seega võikski küsida, et mis võrdsusest me sellisel juhul siis räägime? Õigusriigis valitsevad inimesi seadused
arvame me sel ajal) Sunniviisiline koolis käimine 1. Vanemate ootused, et nende lapsed hästi õpiksid. 2. Kui lapsel läheb isegi pingutades halvasti, siis ta ikkagi tavaliselt ei vasta ühiskonna ja vanemate poolt seatud ootustele (et kõik peavad hästi õppima, ilma selleta ei saa) ning see tekitab hariduse sel ajal jubedaks kohustuseks. 3. Sellised ootused muudavadki kooliskäigu ,,sundimiseks". Haridus loob valikuid / võimalusi 1. Haridusredelil ülespoole pürgides luuakse järjest uusi võimalusi elus midagi saavutada 2. Elus midagi saavutada kõrgem positsioon vms tähendab tavaliselt edukust. 3. Edukus tähendab raha, milleta me keegi hakkama ei saaks. Rahaga loome endale korralikud elutingimused. Haridus annab koha ühiskonnas 1. Tegelikult on edukusest (sealjuures mõtlesin enne rohkem materiaalsest küljest) tähtsam veel hariduse otsene väljendus TEADMISED. 2
meeste plaan leidis saksa haritlaste seas enam kui leige vastuvõtu. Üritust ei toetanud ka Õpetatud Eesti Selts, kelle arvates eestlastele oli kõige paremaks tulevikuväljavaateks kiire saksastumine. Asi olekski soiku jäänud, kui ühel 1863. aasta keskööl poleks J. Adamson ja H. Wüthner Tartus juhuslikult kokku saanud noore ,,Livona" korporatsiooni värve kandva üliõpilasega. See noormees oli Himmaste vaese koolmeistri perest pärinev, omal jõul ja saksa seltskonna toetusel haridusredelil edenenud Jakob Hurt. Vaatamata paljutõotavale võimalusele sakslasteks saades kiiret karjääri teha, jäi J. Hurt ustavaks oma rahvusele, soovides tema heaks ka konkreetset tööd teha. Eriti oluliseks pidas ta rahva vaimuvara, rahvaluule ja ajaloo tagasiandmist rahvale. J. Hurt oli endale jõudnud nime teha keeleteadlasena ja astunud kontakti Kreutzwaldiga. Ilmselt siis sai noor Hurt õhtust ideele ka puht ,,eesti-suuna" otsimiseks vene ja saksa mõjutuste vahel.
annaabi.ee 
