riiklikud investeeringud, valitsuse tulusiirded erasektorile, riigivõla intressid. (Ruuspõld) Hariduskulutuste all mõistetakse kõiki kulutusi, mis on tehtud regulaarharidusele, huviharidusele ning täiendkoolitustele. Hariduskulutuste määratlemisel kasutatakse rahvusvahelist klassifikaatorit COFOG (Classification of the Functions of Government) ning hariduse liigitust ISCED (International Standard Classification of Education). Hariduskulu ei ole aga alati lihtne eraldada teistest kululiikidest. Sellest tulenevalt on EUROSTATi põhimõte olnud, et kindlalt hariduskulu ning ka muid kulusid sisaldavad kululiigid lisataks tervikuna hariduskuludesse. Nii Eestis kui ka Lätis loetakse näiteks 4 haridusministeeriumi kulu hariduskuluks, kuigi loogiliselt on tegu administratiivkuluga. (Kimmel S. et al. 2002: 7–8)
väiksemad vanemahüvitisele; Visegard’i riikides ja uutes liikmesriikides pigem vastupidi. Sündimusnäitajad- vahemeremaades halvim, ka uutes halb; head Prantsusmaa, Iiri, Skandinaaviamaad; pigem täheldatav positiivne seos naiste kõrgel tööhõivel ja headel sündimusnäitajatel Palgalõhe- kõrge nö uues Euroopas; ka kontinentaal Haridus- Hariduskulutused- kõrgeimad Skandinaaviamaades; kontinentaal- kõrge sotskulu-madal hariduskulu; Ida-Euroopa pigem vastupidi. Kokkuvõtteks Nii haridusosaluse kui ka haridusinvesteeringute mõttes võib täheldada ELi riikide trendi sotsiaalse investeeringu paradigma suunas. Samas ei ole täheldatav massiline liikumine social protectionilt toward more capacitating social investment (poliitiliselt raske). Childcare kulutused ja osalus on väga varieeruv, samuti vanemahüvitise määr, mistõttu on riikide suutlikkus perepoliitikatega naiste tööhõivet parandada erinev
annaabi.ee 
