Tee peal kohtasime veel paari teist külaelanikku kes valmistusid jahile minekuks. Ootasime nad ära ja suundusime siis neljakesi koos puude poole. Mõne aja pärast jõudsimegi metsa, mis juba varasele hommikutunnile vaatamata rõkkas linnulaulust. Tükk aega puude keskel olles ei märganud me ühtegi looma ja korjasime ainult natukene juurikaid vöö vahele. Ühel hetkel märkasin ma aga põõsa taga liikumist ja andsin sellest teada oma kaaslastele. Hargnesime laiali, et igast küljest looma ehmatada. Lähemale hiilides sain aru, et tegemist on isase põdraga, kellel olid vägevad sarved. Kui olime piisavalt ligidal ma vilstasin ja siis viskasime kõik odad põdra poole. Saime kaks tükki pihta, loom üritas küll põgeneda , aga komberdas juurikate taha. Lõpetasin looma piinad ja haarasin koos seltsilistega sellest vägevast põdrast kinni, oli päris raske teine. Pärast rasket tassimist jõudsime
Ferdinand Silman käsu tõkestada vaenlase edasitung. F.Silman liikus meestega kiirjooksul kohale ning jõudis lossivaremetesse hetkel, mil Landerswehr'i osad olid juba mööda kõrget mäekallakut üles ronimas. Seal tabas neid meie meeskonna tabavalt juhitud tuli, mis sundis vastase suurte kaotustega taganema. Landeswehr'i põgenemise kohta toob Starte lahingust osavõtnud sakslane järgmise huvitava kirjelduse: "Jõudnud 12 km kaugusele Volmarist, hargnesime hommikul kallaletungiks major Fletcheri ja kõrgema staabi silme all. Paarikümne minuti pärast olime korraga niisuguses tules, et sajast edasitunginust tuli tagasi vaid seitseteist. Oli selge, et olime peaaegu ümber piiratud, et meie ees seisis suur ülekaal ning et pidime ruttama, kui ei tahtnud lasta ära lõigata ka viimast taandumisteed. Taandudes jõudsime lõpuks orgu, kus asetsevad mõned Ronneburg- Neuhoni majad. Siin peatusime, et süüa oma lõunasuppi. Vahid pandi
annaabi.ee 
