jpeg Kora on harfikujuline pill, mida mängitakse Lääne-Aafrikas. Kora teeb harfile sarnast häält, kuid kui mängides seda traditsiooniliselt, see on sarnasem flamenko kitarritehnikale. Pilli mängija kasutab mõlema käe pöialt ning nimetissõrme, et keelte peal mängida. Tavalisematel koradel on 21 keelt : ühteteist mängib vasak käsi ja kümmet parem käsi. Tänapäevasematele koradele lisatakse aeg-ajalt 4 bassikeelt. Vanasti valmistati keeled naharibadest, nüüd kasutatakse harfikeeli või õngenööre. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/b/b7/Kora_DSC_0355.JPG/166px-Kora_DSC_0355.JPG
juurde kuuluvate vigade tegemiste ja tagasilöökidega. Elu saadab inimese teele pisikesi tõekillukesi, millest inimene ise peab pildi kokku panema. “Inimene ei saa korraga tajuda kogu tõde. Sellepärast pakutakse talle selle pisikesi proove“. Selles seisnebki tema ülesanne siin elus – ükskord tõeni jõuda. Kuid teadmatusest (pimedusest) tõeni (valguseni) jõudmiseks on tal pikk tee käia. – “Öö harfikeeli alles harutatakse lahti. Hommik on järelikult veel hoopis kaugel“. 4. Missuguseid aegumatuid tõdesid sellest luuletusest enda jaoks leidsid? Too välja vähemalt kaks vastavat tsitaati ja analüüsi nende sisu. Luuletuses olid minu jaoks kaks järgmist aegumatut tõde: “Inimloomusel on vahetevahel tarvis oma asendit teisendada, sest kes kaua küürutab, ei suuda end pärast isegi käsu korras sirgeks ajada“. – Inimene ei tohiks oma loomuselt mugavaks muutuda
ammugi kaugeks, kuid koos olid nad vahest õnnelikumad inimolevused, keda jumalad armastusest sepistanud. Õhk kumas nende naerurõkkavaist kilkeist, tuul lasi õrnematel kirsiõitel mängukaaslaste juusteisse langeda see oli lummav õhtu, kuigi lämbevõitu, otsekui enne äikest. Ühe vanima heleroosaõielise kirsipuu all istus bard. Ta oli oma helelokilise pea vastu tüve toetanud ja nautis kuldlooklevaid päikesekiiri. Lastes erksamatel helidel puhata, silitas ta tasasemaid harfikeeli oma väsinud käega. Kuigi välimuselt noor, olid tal seljataga mitmed sajandid, ka raskeimad meile tuntutest oli ta üle elanud. Sügavroheline kübar, ääristatud tumedaist sulgeist, lamas kõrval ja ootas oma aega. Bard vajas teda katmaks ühte oma silmist ta oli selle unustatud lahinguis kaotanud, liiga ammu, et mäletada. Kuuldes kaugusest laste heledaimat naeru, tõmbas bard kübara kergeima liigutusega silmile ja tegi, kuis magaks. Ta ei soovinud järjekordset esinemist neile,
annaabi.ee 
