Hapu maitsega; muudavad lakmuse punaseks; reageerivad metallidega eraldades vesinikku; on söövitavad. Leidumine: sidrunhape(sidrun, apelsin), õunhape(õun, ploom, pirn), piimhape, oblikhape(rabarber, jänesekapsas jne), salitsüülhape(pohl, jõhvikas), süsihape(karastusjook), äädikhape. Kindlaks tegemiseks kasutatakse indikaatoreid ained, mis muudavad lahuste toimel oma värvust, nt lakmusepaber, mustikamahl, universaalindikaator. Lakmuselahus muutub hapete toimel punaseks. Happemolekul koosneb ja jaguneb lahuses vesinikiooniks(H +) ja happe aniooniks. Hapete liigitamine: 1. hapnikhapped (nt H2SO4 , HNO3 , H2CO3) ja hapnikku mittesisaldavad happed (nt HCl , H2S) 2. üheprootonilised happed (nt HCl , HNO3) ja mitmeprootonilised happed (nt H2SO4 , H2CO3 , H3PO4) 3. tugevad happed kõik happe molekulid jagunevad lahuses ioonideks (nt H 2SO4 , HNO3 , HCl , H3PO4) ja nõrgad happed ainult osa happe molekule jaguneb lahuses ioonideks (nt H2S , H2CO3 , CH3COOH)
ümberpaigutamisel tema ühelt klemmilt teisele teevad vooluallikas mõjuvad mitteelelktrilised jõud tööd ühe džauli. Vooluallika näitena vaatleme galvaanielementi kui keemilist vooluallikat, vt. joonis järgmisel leheküljel. See koosneb happe vesilahusega täidetud anumast ja kahest erinevast 2 metallist valmistatud elektroodist, enamasti võetakse nendeks metallideks vask ja tsink. Happemolekul laguneb vees lahustudes positiivseks vesinikiooniks ja negatiivseks happejääkiooniks. HCl H Cl . Negatiivsed happejääkioonid reageerivad metallelektroodidega ja annavad neile seetõttu negatiivse potentsiaali. Et tsink on vasest keemiliselt aktiivsem, reageerib ta intensiivsemalt ja seetõttu saab ka negatiivsema potentsiaali kui vask. Järelikult tekibki tsink- ja vaskelektroodi vahel nullist erinev potentsiaalide vahe
annaabi.ee 
