Peale otseste meditsiiniliste näidustuste tuleb koduse hapnikravi patsientide valikul arvestada nende psühhosotsiaalset seisundit ja mitmeid teidi faktoreid. (Gross & Vahtramäe.) Patsient peab olema: · valmis loobuma suitsetamisest, 3 · motiveerida täitma täpselt ravijuhiseid sh. peab olema valmis higama lisahapnikku vähemalt 16 korda ööpäevas, · vaimselt adekvaatne, · suutlik käsitlema hapnikuaparatuuri ja järgima hapniku tarbimisega seotud ohutusnõudeid. Hapniku manustamise viisid Koduses hapnikravis kasutatakse hapniku manustamiseks järgmisi abivahendid: Ninakanüül. Enim levinud, lihtne ja odav, kuid samas üsna ebaefektiivne, sest pealevoolava hapniku kadu on suur. Need on kerged plastmasskanüülid, mis pannakse ninasõõrmesse. Voolik kinnitatakse kõrvade tagant kuklale või ette lõua alla. Nad ei sobi patsientidele, kes hingavad suu kaudu või vajavad suures hulgas hapnikku
puhtad õlist ja rasvainetest. Seadmed, kus kasutatakse hapnikku, ei tohi olla rasvased ega õlised. Vedela hapniku käsitlemisel tuleb kasutada selleks ettenähtud kaitsevahendeid nagu kindad, silmakaitsed, erijalatsid ja kaitseriietus. Tähelepanuks: RÕHU ALL OLEVA GAASILISE HAPNIKU KOKKUPUUTUMISEL RASVADE, ÕLIDE, VÕI TAHKEKÜTUSE TOLMUGA NAD SÜTTIVAD, MIS VÕIB PÕHJUSTADA PLAHVATUSE VÕI TULEKAHJU. Õnnetusjuhtumite ärahoidmiseks tuleb hapnikuaparatuuri hoolikalt rasvastustada. Hapniku segunemisel põlevgaaside või vedelikuaurudega tekivad teatud vahekordade puhul plahvatusohtlikud segud, mis võivad süttida lahtisest tulest või sädemest. Selle vältimiseks on kasutuses uued hapniku segud, milles on 12 miljondikku mahuosa lõhnaainet. Antud hapnik on kasutuses „ODOREX“i nimetuse all, vältimaks lahtiunustatud kraanist või purunenud liitest hapniku kogunemist ruumi, mille tagajärjel võib tekkida plahvatusoht.
annaabi.ee 
