Õhus reageerib NO kiiresti NO2- ks ehk lämmastikdioksiidiks, mis on tuntud õhusaastaja. See on kollakaspruun mürgine gaas, mis sisaldub sisepõlemismootorite heitgaasides. NO ja NO2 sisalduse suurenemine õhus on märk maalähedase atmosfääri halvenemisest. Vees lahustudes tekivad lämmastik- ja lämmastikushape, mis põhjustavad happevihmasid.[2] NO + CH3O2 NO2 + CH3O NO2 + hf NO + O O3 O + O2 O3 + NO = NO2 + O2 Lisaks pinnase ja veekogude hapestamisele põhjustavad lämmastikoksiidid pinnase lämmastikuga küllastumist ning veekogude üleväetamist. Kütuste puhul on väiksema NOx heitega maagaas (6080 g/GJ) ning suurima eriheitega kütused on kivisüsi ja raske kütteõli (kuni 300 g/GJ). Heitkoguseid vähendatakse kütuste põlemisprotsessi reguleerimisega. Selleks kasutatavad meetmed on: · Liigõhuteguri vähendamine · Põlemistemperatuuri hoidmine optimaalsel tasemel · Suitsugaaside retsirkulatsioon
eest. Näiteks bakterivaba katselooma nakkuseks piisab vaid 10 Salmonella bakterist, samas kui normaalse mikrofloora korral on nakkuslikuks doosiks 10 6 rakku. Soolemikroflooral on näidatud olevat inimese immuunsüsteemi (nt. seedekulgla teat. lümfaatilise koe - Peyer'i naastude) arengut ja aktiivsust stimuleeriv toime. Biofilmi kaitsva rolli näideteks on veel naise suguteesid kattev põhiliselt laktobatsillidest moodustunud biofilm, mis tänu keskkonna hapestamisele ja bakteriotsiinide tootmisele hoiavad ära patogeenide kinnitumise ja/või vohamise ja seeläbi ka võimaliku põletiku tekke. Samuti ka hambakatt ehk hammastele moodustuv biofilm kaitseb hambaid välispatogeenide kolonisatsiooni eest. Siiski hammastele moodustunud biofilmi mõju võib olla vastandlik: ühelt poolt kaitsva funktsiooniga, teiselt poolt aga teatud tingimuste muutumisel võib põhjustada kõige levinumaid haigusi kaariest, igemepõletikku ja parodontiiti e
annaabi.ee 
