4 s-orbitaalid 3 *Mida vähem elektrone on väliskihil seda metallilisem on aine. *Aatomorbitaal on ruumiosa, milles on elektron oma keerukal liikumisel köige sagedamini esineb. *Aatomi ergastumisel lähevad elektronid madalama energiaga kihtidelt üle körgema energiaga kihtidele. *Liikumisel rühmas alt üles leelismetallide (IA rühm) keemiline aktiivsus väheneb. *Elektroni mass on väiksem kui prootonimass. *1s orbitaal on mõõtmetelt väiksem kui 3s orbitaal. *p-orbitaalid on hantlikujulised. *Ühel elektronkihil võib olla kuni 10 d-elektroni. *Järjenr. perioodilisustabelis näitab prootonitearvu tuumas. *Tuumale kõige lähemal asuvad kõige aeglasemalt liikuvad elektronid. *Ühel orbitaalil saab olla kaks elektroni siis , kui nende pöörlemissuunad on erinevad. *Aatomi üleminekul ergastatud olekust pöhiolekusse lähevad elektronid körgema energiaga kihtidelt üle madalama energiaga kihtidele.
Orbitaal on ruumiosa aatomis, kus elektroni leidumise tõenäosus on suur ehk elektronpilv tihe. Üks orbitaal mahutab max 2 elektroni. Kaks ühe ja sama orbitaali elektroni annavad elektronpaari. Kui orbitaalil asub 1 elektron, nimetatakse seda paardumata elektroniks. Orbitaalide tähistused ja orbitaalide arvud: a. sorbitaalid: 1 tk (kokku mahub 2 e) kerakujuline b. porbitaalid: 3 tk (mahub 6 e) hantlikujulised (ruumiline kaheksa) c. dorbitaalid: 5 tk (10 e) d. forbitaalid: 7 tk (14 e) Ühesugused orbitaalid moodustavad vastava alakihi. 6. Elementide keemiliste omaduste sõltuvus perioodilisustabelist (metall, mittemetall, väärisgaas ehk inertgaas, redutseerija, oksüdeerija, siirdemetallid, elektronvalemid, ruutskeemid) aatomnumber = tuumalaeng = prootonite arv = elektronide arv aatommass ~ massiarv (A) = tuumaosakeste arv (prootonid+neutronid)
Õhulõhe avanemise põhjustab sulgrakkude laienemine epidermi välispinnaga risti; Amaryllis-tüüp. Sulgrakud on oakujulised. Õhupilu-poolne rakukest on ebaühtlaselt paksenenud, teistel külgedel on rakukest õhuke. Sulgrakud paisuvad epidermi pealmise pinnaga paralleelselt; Helleborus-tüüp. Sarnaneb eelmisele, kuid sulgrakud liiguvad epidermi pealmise pinna suhtes samaaegselt igas suunas; Graminea-tüüp. Sulgrakud on hantlikujulised, nende põisjad otsad on õhukesekestalised, keskosa aga jäik ja paksuseinaline. Rakkude otsimiste osade paisumisel eemalduvad rakkude keskmised osad üksteisest, turgori vähenemisel lähenevad taas. Seega liiguvad sulgrakud epidermi välimise pinnaga paralleelselt. 5.1.4. Mesofüll Kahe epidermi vahel olevat lehe põhikude nimetatakse mesofülliks. Kuna enamik lehe kloroplastidest paikneb mesofüllis, nimetatakse seda ka klorenhüümiks.
mahub maksimaalselt 2 elektroni. Kindla peakvantarvuga kihte tähistatakse ka tähtedega K (n=1), L (n= 2), M (n = 3) jne. · s-orbitaalid on kerakujulised: Igal energiatasemel/kihil on üks sfäärilise kujuga s-orbitaal. Vesiniku aatomis on elektronpilve maksimaalne tihedus 0.53 Å kaugusel tuumast. Järgmiste tasemete s-orbitaalidel on suuremad mõõtmed. Joonis 12.2 s-orbitaal Alates teisest energiatasemest (n = 2) (L-kihist) on võimalikud ka kolm p-orbitaali. · p-orbitaalid on hantlikujulised: p-orbitaalil asuvate elektronide leidumise tõenäosus tuuma kohal on null. Kolm p-orbitaali on üksteise suhtes ruumis risti. Neid tähistatakse vastavalt px, py, pz, mis vastavad ml eri väärtustele. Joonis 12.3 p-orbitaal Alates kolmandast kihist on võimalikud ka 5 d-orbitaali. Vastavalt d-orbitaalide ruumilisele orientatsioonile, tähistatakse neid indeksitega järgmiselt: dxy, dyz, dxz, dx2-y2, dz2.
annaabi.ee 
