valge. Viimane tunnus teeb ta kergesti eristatavaks teistest sootaimedest. Muidu aetakse teda sageli segamini hanevitsaga, keda rahvasuus tuntaksegi tihti küüvitsana. Hanevitsal pole aga lehe alumine külg üldse valge, vaid hoopis rohkete roostekarva laikudega. Teine tunnus, mis neid kahte taim eristab, on õisikute ehitus. Küüvitsa õied on kuni kuuekaupa koondunud varre tippu, nii et õied asuvad enam-vähem ühel kõrgusel. Hanevitsa õied paiknevad aga varre ühel küljel. Muidu on õite välimus neil üpris sarnane. Küüvitsa õied on muna- kuni peaaegu kerakujulised. Need on peaaegu täiesti suletud, vaid tipul on kitsas sissepääsuava. Sellise õiekrooni kohta öeldakse, et see on kupukujuline. Küüvitsa õit on putukatel väga raske tolmeldada ja nii saavad sellega vaid vähesed putukad hakkama. Küüvitsa õite värvus muutub aja jooksul veidi. Kui nad puhkevad, siis on see ilus roosakaspunane
On ka mõned kaitstavad taimeliigid (mudatarn, sagristarn). Rabade elustik Linnustik suhteliselt liigirikas, ca 30 pesitsevad rabades. Toitumisja puhkepaigana kasutavad raba veel ligi 60 linnuliiki. Imetajad püsivalt rabas ei ela, aga kasutavad rabasaari, rabaservi. Rabades on187 ämblikuliiki, mis enamasti on arvukalt esindatud. Putukaid on võrreldes madal- ja siirdesooga vähem nii liigiliselt kui arvukuselt, seda tingib taimestiku suhteline vaesus. Toidutaimedena peaaegu ei kasutata hanevitsa, raba-jänesvilla, vaevakaske, sookailu, rabakat. Sesoonselt on rohkelt näiteks kiile, ehmestiivalisi, kiilkärbseid, hooghännalisi jne. VEEKOGUD Veekogude liigitus Soolased, riimveelised või magedaveelised. Vee-elustiku liigilise koosseisu määrab põhiliselt veekeemia, kuid ka muud tegurid ühendused veekogude vahel, keskkonna stabiilsus, veereziimi sesoonsed muutused, veekogu suurus ning teda ümbritsev maastik jmt. Looduslikud või tehisveekogud. Voolu- või seisuveekogud.
annaabi.ee 
