Roopill Roopilli nimetus hõlmab roost, puust, viljakõrrest või hanesulest tehtud klarneti tüüpi puhpilli. Sarnased roo- ja kõrrepillid on tuntud pea kõikjal Euroopas. Pill koosneb roolülist, mille ülemisse, puhumisotsa on on sõlm alles jäetud. Paari sentimeetri kaugusele ülaotsast on torukesse lõigatud piklik kitsas keeleke ehk piuk, mis puhumisel vibreerides häält teeb. Pilli allotsa on tehtud 4-6 sõrmeava. Sõrmeavade olemasolu järgi nimetati niisugust pilli mõnikord ka sõrmiline. Samamoodi on rukkikõrrest valmistatud kõrrepill.
Siia hulka kuuluvad ka pillid, kuhu õhku ei puhuta suuga, vaid näiteks lõõtsaga. Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel, heli tekib pilliroost või hanesulest valmistatud piugust. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast, Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 12.-13. sajandi paiku ja muutus väga populaarseks. Seda puhuti pidudel tantsuks, pulmarongi eesotsas, põlluserval väsinud tööliste ergutamiseks jne. 19. sajandil hakkas tema populaarsus eelkõige viiuli silmumise tõttu vähenema.
lipitsaga. Ud ilmus mekasse 6. sajandil. See oli häälestatud kvartidesse ning seda täiustati 5.-nda ning seejärel 6.-nda keelega. Udi tõid Euroopasse maurid Hispaania vallutamise ajal (711 1492 begin_of_the_skype_highlighting 711 1492 end_of_the_skype_highlighting), kuid teistesse Euroopa riikidesse ei jõudnud see enne 13. sajandit. Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist, mida mängiti hanesulest lipitsaga. Sellega sai mängida üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati seda mängima sõrmeotstega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Lipitsa asendamine sõrmedega annab tunnistust, et lauto kujunes polüfoonilise mänguviisiga sooloinstrumendiks. 16. sajandi lautole oli kinnitatud juba kuus ning sajandi lõpuks koguni 10 keelt, kasutusel oli seitse erinevat lautoliiki
annaabi.ee 
