Kant oli selline õppejõud, kellele ei meeldinud kui tema loengutes kõik üles kirjutati. Ta hoolitses loengutes selle eest, et temast aru saadaks ning seetõttu tuli ta sageli öeldu juurde tagasi ja selgitas raskemaid kohti veelkord. Tuupimine oli tema arvates kahjulik (Meos 1999). Loengutes valis Kant tavaliselt välja mõne lähedalistuva kuulaja ning otsustas selle näo järgi, kas räägitu jõuab pärale võiu mitte. Kanti häirisid igasugused lüngad, olgu siis nööbi- või hammastereas. Teda ärritas inimene, kel puudus mõni hammas. Ükskord esines ta halvemini kui tavaliselt ning tunnistas pärast, et keskendumist olevat seganud otse tema ees istunud tudeng, kelle kuuel puudus üks nööp. Tema kui lektori ainus puudus oli nõrk hääl aga tudengid arvetasid seda ning istusid vaikselt. Kanti päev algas hommikul kell viis ja lõppes õhtul kell kümme (Meos 1999). Kant suri oma kodulinnas 1804. aastal, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja
saatel. 1755. aastal võeti Kant privaatdotsendina tööle Königsbergi ülikooli filosoofiakateedrisse. 1770. aastal sai temast loogika ja metafüüsika korraline professor. Talle ei meeldinud, kui tudengid tema loengul kõik üles kirjutasid. Tuupimine oli tema arvates kahjulik. Loengul valis Kant tavaliselt välja mõne lähedal istuva kuulaja ning otsustas selle näoilme järgi, kas räägitu jõuab pärale või mitte. Kanti häirisid igasugused lüngad, olgu siis nööbi- või hammastereas. Teda ärritas inimene, kellel mõni hammas puudus. Ükskord esines ta halvemini kui tavaliselt ning tunnistas pärast, et keskendumist olevat seganud otse tema ees istunud tudeng, kelle kuuel puudunud üks nööp. Kanti enesevalitsemisvõime ei olnud loomupärane, vaid pigem treenitud. Iseloomult pidas ta end melanhoolikuks. Sõpru oli tal vähe. Ta arvas, et koleerikul ei saagi sõpru olla, sangviiniku
minu vana südant murda.» Selle aja peale olid hambaraviriistad köhale toodud. Vana daam kinnitas siidlõnga ühe otsa silmusena Tomi hamba ümber ja sidus teise voodiposti külge. Siis haaras ta tulise tuki ja torkas sellega poisile peaaegu näkku. Hammas kõlkus äkki voodiposti küljes. Kuid kõik kannatused leiavad hüvitust.. Kui Tom pärast hommikusööki kooli läks, kadestas teda iga poiss, keda ta kohtas, sest tühi koht ülemises hammastereas võimaldas tal uuel ning imetlusväärsel moel sülitada. Ta ümber kogunes terve kari poisse, kes sellest demonstratsioonist huvitatud olid. Üks, kes oli endale sõrme lõiganud ja siiani imetluse ning austuse keskpunktiks olnud, leidis end nüüd äkki jüngriteta ja aupaistest paljaks pöetuna. Tema süda oli raske, ja ta tähendas põlastusega, mida ta ise küll ei tundnud, et see pole midagi -- niiviisi sülitada nagu Tom Sawyer. Kuid üks teine poiss ütles seepeale: «Hapud viinamarjad
annaabi.ee 
