parimaks jättis see minu täiesti külmaks. Peale filmi lõppemist küsis sõbranna, kuidas film meeldis ja ma ei osanud tema küsimusele midagi vastata. Ohkasin ainult, et ei tea küll, kuidas ma selle retsensiooni valmis kirjutan, kui see minus mingeid emotsioone ei tekitanud. Sellegipoolest tuleb nentida, et ka mina pole kivist ning midagi head suutsin ma selles filmis siiski leida. Nimelt oli Immokentu Smoktunovski osatäimist Hamletina üpris meeldiv jälgida või pigem oli meeldiv Hamleti tegelaskuju. Mulle meeldis, et Hamlet kohati naruvääristas valitsevat elu-olu ning kuidas ta narritas teisi tegelasi. Samas oli natuke tobe vaadata, kuidas Hamlet ja Laertes lasid massohhismil ja uhkusel endast võitu saada ning asusid seejärel mõõgavõitlusesse, mis mulle kui kõigest keskajaga seonduvast mitte aru saavale noorele väga naeruväärse mulje jättis.
Mõlemad teosed on nii kurvad kui ka lõbusad. Kaks meest, kes tahavad midagi, püüdlevad millegi poole ja just sellepärast on neid kirjutatud läänevaimuinimese võrdkujuna. Hamlet on ehk kammerlikum, mööduv sõjavägi annab talle ainet mõtlemiseks, Faust aga sekkub sõtta. Nii Fausti kui ka Hamletit võime võtta kui ohu märke. Nad näitavad, kuhu viib inimese enesekesksus. Mõlemaid tegelasi on kujutatud väga suurelt ja universaalsetena. Kumma tee siis peaks valima? Kas käituda Hamletina või Faustin. Mõlemad on kirjanduslikud karakterid ja ega neis palju inimlikku pole. Praeguse aja noored on targemad, kui arvatakse, niisiis ei valiks mina mitte kummagi teed. Olen arvamusel, et iga inimene peab valima ise oma tee.
1995. aastal kirjanik tegi enesetappu. On luuletus kuidas sellese reageeris poetess Urve Karuks: Final Exit Ma mäletan: teatris, aastaid tagasi, kõhn keha riietatud musta sametrüüsse. Sa kõlgutasid sääri lavaäärelt alla ja arutasid: ,,Olla mitte olla." Kas mitte-olla-mäng Sul saatuslikuks sai? Kas tõeluse ja mängu vahel eksisid? Või elult hoopis petteloorid rebisid, et viimsed maskid viimaks langeks, et kaeta silmel kaeda Tõde palest palgesse, kui Hamletina läksid surma valgusesse. 2.Looming Juhan Vildingu luule jaguneb kahte perioodi. Esimesel perioodil kasutas ta pseudonüümi Jüri Üdi, selle nimi all ta sai tuntuks. Teise perioodi alguseks peetakse 1977. aastat, kui ta loobus tema pseodonüümist ja hakkas kasutama oma pärisnimi. Mõnikord kui võrreldakse luusetusi Üdi ja Viidingu nime all rääkitaksegi nagu kahest eri kirjanikust. Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. aastal ajakirjas "Looming". Jüri Üdi
annaabi.ee 
