Kollektiivsed luulud tekivad siis, kui inimesed on stressis, tavaliselt rõhuva keskkonna pärast. Lisaks oli tegemist väga uskliku ühiskonna, isoleeritud töökoha ja halbade töötingimustega. Sellest tulenev stress põhjustab peavalusid, iiveldust ning valutunnet kehas. Ka tunnistajad ütlesid, et polnud kunagi kummitust näinud, vaid tundnud tema halba energiat, mis tekitas ebamugavusi. Kvantmehaanika teadlased Dr. Henry Stapp ning Dr. Stuart Hameroff ja tema füüsikust sõber Roger Penrose tegelevad füüsikateooriaga, mis arvestab mikroosakeste käitumise eripäraga. Nende teooriaks on, et mikrotorukesed inimeste ajurakkude sees, vastutavad teadvuse ehk hinge eest. Stapp usub, et inimese iseloom eksisteerib ka peale surma kui ’’vaimse üksusena’’. Kui need üksused võivad naasta füüsilisse maailma, siis Stapp’i arvates on võimalik kadunud hingedel keha võimust üle võtma ning teispoolsuse energiat suunata.
Selle aktiivsuse teadvust tekitavaks olemuseks on tema arvates erineva info seostamine ("kokkuköitmine"). Matemaatik Penrose (1989, 1994) väitel kujutab teadvus endast teatud mittealgoritmilist, mittelineaarset protsessi. Lähtudes kvantfüüsika eeskujust, kus väidetakse, et kuigi sündmused on vaadeldavad ja näivad esinevat loogilises järjestuses, mõjutab nende sündmuste kulgu nende vaatlemine. Seda seisukohta nimetatakse Heisenbergi ebamäärasuse printsiibiks. Anestesioloog Hameroff koos Penrosega on püstitanud oletuse, et teadvus tekib närviraku ehtuslikus struktuuris (tsütoskeletonis), täpsemalt mikrotorukestes, mille ülesandeks on ainete transport närviraku jätketes. Churchland (1998) arvab, et viimane seletus on teadvuse tekke põhjendamise seisukohalt sama müstiline kui nn haldjatolmu (pixie dust) seletus teadvuse lätete otsimisel sünapsite juurest. Tunnetuslikud teooriad teadvuse seletamisel Baars (1990, 1998) väidab, et teadvuse sisu
annaabi.ee 
