Tüüpilisel 11. sajandi rüütlil oli ninakaitsega kiiver, mis vastavalt kuuluvusega teatud gruppi võis olla keegli või pagoodikujuline või hoopis neljakandiline. Kukalt kaitses rippuv raudkettidest kardin, mis andis ka lisakaitset õlgadele. Rüütli põhiliseks kaitseks oli pikk, reiteni ulatuv öösärgitaoline poolpikkade varrukatega raudrüü. Rikkamad rüütlid kandsid täiendava kaitsena ka käsivarre või säärekaitseid. Pikk rüü koosnes enamasti kas nahksele hamele õmmeldud või needitud metallplaatidest või omavahel läbipõimitud rõngastest. Rüül olid ees ja taga lõhikud, võimaldamaks rüütlil hõlpsasti sadulasse ja sealt maha saada. Raudrüü all pidi rüütel kandma riidest või vildist valmistatud rõivast, mis kaitses teda raudrüü kareduse eest ning pehmendas pihta saadavaid hoope. Küllaltki tihti tekitas halvasti selga sobiv raudrüü vigastusi ja lakkamatuid piinu. Sellist 11. sajandi
tapeti ta isa.... Opheliast on vaesest lahku löönud ta selge mõistus, milleta me maalid või loomad üksnes oleme..." (lk 91-92) 13. Missuguseid mõtteid inimese eksistentsi kohta tekitab Hamletis surnuaial käimine? Hamlet mõtleb, et vahet ei ole, kes sa varem olid kas kuningas või talupoeg ikka tehakse kõikite surnutega samamoodi. Võetakse hauast luud välja ja pannakse teise surnud inimese keha sinna, kus ennem oli keegi teine. Hamele: " Kui alatuks tarbeesemeks võime me jälle saada, Horatio! Miks ei võiks meie mõttekujutus Aleksandri üllast põrmu jälgida seni, kui leiab, et ta on punniks augu ees?..." (lk 109) 14. Millega näidend lõpeb? Mida aimub Taanimaa tuleviku kohta? Näidend lõppeb traagiliselt- Hamleti ema joob enda teadmata mürki, Laertes vigastas Hamletit mürgise mõõgaga. Enne mürgi mõjumist jõudis Hamlet torgata Laertest surmava
annaabi.ee 
