Töörõivana kanti ühesuguseid dresse, vatkuubi, töökitleid ja kombinesioone. Kolhoosist antud töörõivas ei teinud sugudel vahet. 1950. aastate moes hakkasid nurgelised õlad taanduma. Kleite ja kostüüme kaunistasid rahvuslikud mustrid ja sõled. Palju kanti kudumeid, moodi tulid heledad tolmumantlid. Jalanõudest kanti sõja alal puutallaga kingi, pärast sõda väga palju säärikuid. Naistel olid moes valged tennised, mida värskeendati kriidi ja hambapulbriga. 1950. aastail muutusid populaarseks paksutallalised nn batad. Massiliselt hakkasid levima kummijalatsid- kalossid ja kummikud said maal peamisteks tööjalanõudeks (Viires 1998). 1950. aastate lõpu poliitiline sula tõi kaasa ka liberaalsema suhtumise inimeste käitumisse ja olmeküsimustesse. Moodi levitas varasemast enam meedia, sealhulgas elulaadi probleemidega tegelevad massitiraazis ilmuma hakanud ajakirjad ,,Kunst ja Kodu" ning ,,Siluett", 1957
aastatest pärit esteetika. Sõjaaja olude järelkajana valitses üldine tarbe- ja toidukaupade puudus. (Ibid.) Rõivastuses jätkus sõjaväeline joon, patsokid tegid nii meeste kui naiste tänavariietuse kõrgeõlaliseks- nagu oleks riidepuu kuue või mantli sisse ununenud. Meestemood nägi ette laia pintsakut ja mansettidega pükse, aga jalga võis tõmmata ka niinimetatud kalifeed ja lisada neile säärsaapad. Noorte naiste unistuseks oli jalga saada valged tennised, mida vajadusel hambapulbriga valgendati. (Ibid.) Linnades valitses otsese sõjategevuse lõppedes vastuoluline pilt. Sõjaeelne olukord, mis saksa ajal polnud halvenenud, ja korra hoidmise harjumus olid täies elujõus. Kuid korras tänavate ja linnajagude kõrval laiusid varemed. Lammutati palju ja ehitati vähe. Lammutamist nimetati küll "taastamiseks", kuid tavaliselt tähendas see varemete mahakiskumist, mitte nende taastamist. Uusehitised valmisid esialgu uhkeldavas stalinistlikus stiilis. (Ibid.)
annaabi.ee 
