Alfheim (,,Haldjatekodu") on arvatavasti tänapäeva Oslo põhjaala piirkond. 7.7 Loodusvaimud Skandinaavia maastikku asustavad ka paljud loodusvaimud. Need vaimud möllasid mägedes ja liustikel hirmuäratavate härma-, tormi- ja tulihiidudena, kehastades salapäraseid ja ohtlikke loodusjõude. Raske jää ja lõõmav tuli olid nii kohutavad, et põhjamaade müütides möllasid hiiud kurjade ja halvaendeliste jõududena. Kuid teised vähem dramaatilised, aga sama tähtsad vaimud olid landvaettir ehk maavaimud, kes täitsid maad ja kaitsesid selle heaolu. Abivalmid ja pelglikud maavaimud ehmusid kergesti ning põgenesid viikingilaevade eest. Maa-alustest koobastest kaevandasid sünged kääbused kiiskavaid kalliskive ja metalle, rõõmsameelsed haldjad aga elutsesid metsades ja järvedes. 7.8 Maod ja lohed Maod ei ole Skandinaavias just väga tavalised loomad, nii et müütides on nad
Ronk pidavat oma pojad enne päeva Emajões ära ristima, muidu jäävat need mustadeks varesteks. Nüüdisaja rongad seda kommet vist ei tea. Lutsi eestlastelt pärit versioonis määras jumal mustaksmäär- dunud varese alatiseks musta kuube kandma. Kuna künnivares on Eestis piirkonniti levinud ning kultuurmaistute lind, peeti teda võõralt maalt tulnuks (näiteks Kuramaalt) või mõisnike tooduks (nimetused: saksamaa vares, vene vares, india vares). Musta värvuse ning sarnasuse tõttu halvaendeliste vareslaste ronga, kaelushaki ja hallvaresega on ka künnivarest nimetatud surmalinnuks. Saarlased kutsusid varest ka nonniks. Nonn tähendab ühteaegu nii varest kui ka hallirüülist nunna. Vareseks sõimati ka naabrimeest, kui tülli mindi. Teisal sõnatud väga saa- matu inimese kohta: ,,Just kui varese vänts, ei kanna kaela" (Palamuse) varesepojad väiksena nõrgad ja abitud. Varese kraaksumist tõlgendati mehenimena Jaak-Jaak. Varese vaakumine
annaabi.ee 
