Käes hoitavad raskused abistavad nii kaugus- kui ka kõrgushüppajat sel juhul, kui ta paiskab nad hüppe ajal tahapoole, kuid pole mingeid tõendeid, et kreeka hüppajad seda tegid. Mõned vaasimaalid näitavad tegelikult hüppajaid, kes maandumise ajal hoiavad halteere ikka veel käes, ning Philostratos ütleb, et halteerid aitavad hüppajal kindlalt maanduda. Lukianos suhtub halteeridesse selgelt nagu hüppe raskendamise vahenditesse. Aristoteles aga väidab, et atleedid hüppavad halteeridega kaugemale kui ilma nendeta. Üks kreeka kaugushüppese puutuv veider asjaolu on see, et Philostratose andmeil peeti seda raskeimaks atleetikaalaks, mistõttu selle saateks lubati mängida flööti. Kõigest eelöeldust tulenev vältimatu järeldus näib olevat see, et kreeka kaugushüpe oli kolmik- või, tõenäolisemalt, kaksikhüpe. Järeldus, et kreeka kaugushüpe ei olnud üksikhüpe, paistab olevat vältimatu, kui me
seda tegid. Mõned vaasimaalid näitavad tegelikult hüppajaid, kes maandumise ajal hoiavad halteere ikka veel käes , ning Philostratos ütleb, et halteerid aitavad hüppajal kindlalt maanduda. Lukianos suhtub halteeridesse selgelt nagu hüppe rakendamise vahenditesse: "Me treenime neid hüppama vajaduse korral üle kraavi või mõne muu takistuse, isegi hoides käes seatinast raskusi, mis on nii suured, kui nad suudavad käes hoida." Aristoteles aga väidab, et atleedid hüppavad halteeridega kaugemale kui ilma nendeta, ja pole tõenäoline, et ta oleks esitanud nii kategoorilise väite, kui tal poleks olnud kogemustest omandatud täpseid teadmisi. Antiikajast on teada kahe hüppe pikkus. Salamise lahingus ühte laeva käsutanud krotonlase Phayllose kohta ütleb epigramm" "Ta hüppas viis jalga üle viiekümne, kuid heitis ketast viis jalga alla saja." Selle epigrammi muistsed kommenteerijad informeerivad meid, et
annaabi.ee 
