Seadme välimus ei olnud üldse tänapäeva telefonidega sarnane. Toru oli vaheldumisi nii rääkimiseks kui ka kuulamiseks. Telefonil ei olnud helinat. Kui tahtsid helistada pidid vilega torru signaali andma, et teine seda vilinat kuuleks ja vastu võtaks. Seade töötas ainult 500m kaugusel, kuid sedagi oli tol ajal küllalt. Etapp 2 Sel samal aastal hakkas saksa firma Peterburi tööstuses „Siemens & Halske” tegema seadmeid kahe telefoni toruga. Üks toru oli rääkimiseks teine toru kuulamiseks. Etapp 3 Lõpuks 1877-1878 aastal leiutas Thomas Alva Edison mikrofoni söe pulbriga. See säilis praktiliselt ilma muutumisteta kuni 1990 aastateni, aga kusagil töötab ka siia maanigi. Muideks, tema pakkuski kõne alustamiseks kasutada sõna „Hallo“, mis tuli mereameti leksikonist ja tähendas „kuula.“ Sõna „hallo“
ühendatud Eesti Energia jaotusvõrguga. Kolmas veejõuseade ehk Kunda hüdroelektrijaam rajati 1893. aastal seoses tsemenditehase põhjaliku rekonstrueerimisega. Elektrijaam ehitati eelmisest pool kilomeetrit allavoolu, kus Kunda jõe ürgorus oli kärestiku langus 9,3 meetrit. Elektrijaama paigaldati üks 250 hj FRANCIS-turbiin, mis käitas hammasülekande ja kahe rihmülekande kaudu kahte 105 kW ja 650 kW SIEMENS & HALSKE alalisvoolugeneraatorit. Elektriseadmed valmistati Sveitsis, turbiin aga Riias. Elektrijaam toitis lisaks vabrikule ka õhuliini kaudu sadama kraanat ja Lontova asula elektrivalgustust. Elektrijaam töötas tõrgeteta 1943. aastani. Jaam käivitati uuesti 1953. aastal ja töötas 1971. aastani. 1995. aastal omandas lagunenud jaama OÜ Generaator E&K. Hüdroelektrijaam rekonstrueeriti ja käivitati 28. juunil 2000.
tarnima telefone ja elektrikilpe Rootsi esimesele telekommunikatsiooniga tegelevale äriühingule, Stockholms Allmänna Telefonaktiebolagle. Aastal 1878 palkas kohalike telefonide importija Numa Peterson Ericssoni Bell Telephone Company telefone kohandama. See inspireeris teda ostma Siemensi telefone ja veelgi põhjalikumalt analüüsima nende tehnoloogiat. Tänu oma firma tehtud remonditöödele Telegrafverketile ja Rootsi Raudteele oli ta tuttav Bell ja Siemens Halske telefonidega. Ta täiendas neid eesmärgiga toota kõrgema kvaliteediga seade. Neid hakkasid kasutama uued telefonifirmad, nagu Rikstelefon, et pakkuda odavamat teenust kui Bell Group. Kuna Bell ei olnud oma leiutisi Skandinaavias patenteerinud, polnud Ericssonil patendi ega litsentsitasuga probleeme. Tema seadmetevalmistaja teadmised peegeldusid telefonivalmistamise standardites ja viimistluses. Aasta lõpus hakkas ta ise tootma Siemensi sarnaseid telefone, esimene toode valmis aastal 1879
firm, which copied the Hagelin variable-gear principle. There is a story that one of these was found in Norway at the end of the war with a message still in it, obviously abandoned by an operator who disagreed with what he had deciphered: Der Fuehrer ist tot. Der Kampf geht welter. Doenitz ("The Fiihrer is dead. The war goes on, Donitz"). For wire teletypewriter communications from the O.K.H. to army corps and a few divisions, the Germans used an on-line machine produced by Siemens & Halske Aktien-gesellschaft. Its heart was a set of ten keywheels, similar to those on a Hagelin machine, rimmed with pins that could be made either operative or inoperative. Each wheel had a prime number of pins, ranging from 47 on the smallest to 89 on the largest. Five of these wheels enciphered the five teletypewriter pulses, transforming a mark into a space or vice versa if the pin then in position was operative, or leaving the pulse unchanged if it was inoperative. The
annaabi.ee 
