polnud nad temasarnast veel näinud. ,,Sora?" ,,Võtame." Nad astusid ligemale ja ühe puudutusega muutis Sora magava tüdruku musta roosi oksaks. Ta kaaslane võttis roosi maast ja surus enda ligi, et lill ei külmuks. ,,Sora." ,,Kira." Nad kummardasid kõikidele hüvastijätuks ja hajusid sinises suitsuvines. Kui mõne hetke pärast poiss silmad avas märkas ta ehmatusega, et oli ümbritsetud varjudest, kuid ükski neist ei kuulunud Elisale. ,,Halltiib?" Ka varjud pagesid nüüd ning ta jäi täiesti üksi, pimedus igast küljest aina rohkem valgust neelatamas. Oskamata midagi muud peale hakata, puhkes ta murtuna nutma. Mitmekümne kilomeetri sügavusel metsas aga kasvasid hoopis teised puud kui Adelais' juures. Siinsed tammed kasvatasid hoolikalt võimsaid juuri, mis maa sisse puurides moodustasid terve sõrestiku, labürindi. Ühe sellise puu all koondunud õhk plahvatas eredas
Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab usaldada, ja kohti, kus saab end tunda õnnelikuna ka reaalse põhjuse olemasoluta. Ta vaatas Jerome selgelt väljajoonistunud kontuure, piiritletuna hallikarva kivist. Ka siis, kui ta poleks Prints, oleks ta ikkagi kallim kui kõik tähed ja mered, mis loodud. Halltiib avastas, et nende riided on läbinisti niisked ning arvas, et vahepeal oli vähest vihma sadanud. Ja ta polnud eksinud, sest peagi kohakuti pilved hargnesid ja päikesejoad laskusid kiirtena maa poole. Seal, kus valgusvihk tihedam oli, sulandusid koitu seitse pastelset värvi vikerkaar laotas oma sametised tiivad ühest veeservast teiste, sukeldudes nii suure hooga, et suure kaare alla tekkis veel teine, palju kahvatum vikerkaar ja vastupidiste värvijärjestustega.
annaabi.ee 
