sünge varjualune inimese elukihkavale hingele, ainus tagala neetuile, kes eales rahus puhkavate sekka kuuluda ei saa. Iga vaikne sekund, saadetud tuule ulguvast kajast, neelab nähtamatu pisara meespõlve soost: armsama lahkumine on valu, piinav rebend südames, mida kogu elu endaga kanda. Kuid inimeste tunded, ka kibedamad neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon. Üksikud klaverinoodid lõhestamas hommiku kiretut tervitust, kajas Hallitiivaliste kodas hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid, kes ei tundnud leina nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et mitte äratada kahtlusi. Osad olid eelistamas elu varjude embustes, kuid julgemad segunesid inimsooga. Ka
Tüdruk peatus ja haaras ka Jerome seisma. Järsu peatumise tõttu kukkus ta istukile. ,,Mis on?" Pisarad veeresid alla mööda ta sametisi põski, riivates kergelt võbelevat suud. Ta ei suutnud neid peatada, nii valus oli ta südamel. Kuid ta käskis end olla tugev ja pidada armastatud Halltiiva nimel vastu. Elisa oli tundnud, et neid jälgitakse. See loomalik vaist polnud veel kordagi teda alt vedanud ja ka praegu oli ta surmkindel, et keegi Hallitiivaliste klannist oli siin, neid tähelepanelikult silmitsemas. ,,Nad on siin," sosistas ta poisile otse vaatamata. ,,Kus?" ,,Ma ei tea, tunnen vaid nende kohalolu." ,,Tapan su? Tee siis vähemalt ehmunud näo." ,,Selleks pole näitlemist vajagi. Ma ei tea, mida nad sinuga ette võtavad." ,,Nad ei puutu sinagi kardad inimesi ju." ,,Jah... Ära venita, tee see ära juba!" Elisa hakkas hüsteeriliselt naerma ja tõmbus kägarasse, justkui oleks tal üle kogu keha piinavad valud
annaabi.ee 
