13. sajandil kandis Halliste nime Alistegunde (Alistekunde, Aliste), olles koos Karksi ja Paistuga muistse Sakala lõunapoolne osa. Sellel ajajärgul toimusid ordurüütlite pealetungid, Mait Metsanurga romaani „Ümera jõel“ põhjal Alistegunde malev purustas rüütlite ja nende liitlaste väed. Peale ordurüütlite vallutusi kuulus Halliste Viljandi komtuurkonna Karksi foogtkonda, olles koos Karksiga üks kihelkond kuni 1504. aastal Wolter v. Plettenberg nimetas esmakordselt Hallistet iseseisva kihelkonnana. Samal ajal ehitati sinna esimene kirik ning Hallistest sai kihelkonna keskus. Halliste kuulus Saksa ordu alla pea 300 aastat, kuni Liivi sõja lõpuni, saades sõja käigus kõvasti kannatada. Sõjatandriks oli Halliste ka 1600. aastatel, Poola-Rootsi sõja alguses, Põhjasõja ajal ning Vene impeeriumi osaks saamise ajal, mil talupoegade ratasarühm mõisnikega arveid õiendasid. Olukord ei paranenud vaid muutus hoopis hullemaks 17
o lõunaeestiline mineviku eitussõna es, mida kasutatakse Tahkurannas isegi minevikus; MULGI MURRE Viljandimaa lõunaosa + Helme; Kihelkonnad: Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu, Helme. 11 Põhialuselt lõunaeesti murre, nt on-vormis on om. Mõjutajad: o põhjaeestimurdeliste naabrite keel; o Hallistet ja Karksit ka kontaktid saarte ja läänemurdega, o Sakala ala südaeesti murretega, o lõunaeesti lõunapiiri murrakutega, o Ida-Mulgit kontaktid Põhja-Viljandimaa murrakute ja Tartu murde läänerühmaga; o liivi keel: 23 võimalikku ühist sõna, sarnased hääliku- ja vormijooned, muutumistendentsid. Hääldus a, ä – e alates III silbist, nt ollive ‘nad olid’. See põhjustab mulgi murde heleduse;
annaabi.ee 
