ametisse nooruk jäigi, esialgu õpilasena, siis asenotarina ja lõpuks notarina. Ta töötas seal peaaegu 8 aastat. Notaritöö viis noormehe mõisaametnike miljöösse, kus olid võõrad eesti rahvuslikud püüdlused ning tõsisemad kultuurilised huvid. Kuid teiselt poolt võimaldas tegutsemine kohtuametnikuna noorel Kitzbergil näha kapitaliseeruva küla vastuolusid kõige teravamal kujul, kuivõrd need ulatusid kohtulaua ette. Töötamine Viljandi-lähedases Hallise kihelkonnas viis noormehe kokkupuuteisse C.R Jakobsoniga ning Kitzbergist sai suure rahvamehe innukas austaja ja ,,Sakala" võitlusliini pooldaja. Ta sõlmis Jakobsoniga isikliku tutvuse ja omandas äheda jakobsonlase kuulsuse. Nendesse aastatesse langeb Kitzbergi kirjanduslik debüüt, väike ajalehekirjutus. Selleks on rahvasuust üleskirjutatud tekkemuistend ,,Kuida Õisu ja Kariste järved sündinud", mis ilmus 1874. aastal ,,Eesti Postimehes"
Neil päädes uitab tükike tahmast tuld. Veel enne, kui hinge haarab enesejälestus, käib sealt läbi mõnigi muistne mälestus. Üks neist kunagi laulis ja vahvsti lõõtsa mängis. Pärast kaisutas ilusaid plikasid sängis. Teine võimsalt jooksis ja purustas rekordeid. Tribüünilt kõlasid rahva hurraad ja hei-heid. Kolmas pidas omaks kindlat maailmavaadet ja veel mõnda sehukest peenikest aadet. Aga möödusid kihud ja aated ja ootamata end leidsid nad hallise päevade oravarattas. Ninas lämbusid lõhnad, maitse tumenes suus. Päev-päeval läks päälael hõredamaks juus. Silmis tuhmiks jäid värvid, kasvas ette vats ja rühikast sammust sai tatsadi-tats. Nüüd jäänd neile töö + kodune igavus. Elu on leige supp. Hea on seegi, et täna neil mekib viru valge ja vorstijupp. "Vaiksed mehed" räägib jällegi vene ajast, kui lapsed olid päeval üksi (nt. Liivakastis
annaabi.ee 
