Must- toonekurg Valgest-toonekurest pisut väiksem. Tiiva pikkus keskmiselt 54 cm. Hea kontrasti loovad tema metalse läikega must sulestik, valge kõhupool ja erkpunased nokk ning jalad. Vanalind on rinnast sabaaluseni valge, kogu muu sulestik must tugeva purpurrohelise metalliläikega, nokk ja jalad on punased. Noorlinnul asendab sulestiku musta värvust tumepruun, jalad ja nokk on oliivrohelised kuni hallikasroosad. Miks on looduskaitse all? Toitumiskohtades ja pesitsusajal häirimist peetakse must-toonekure eduka pesitsemise põhiliseks ohuks. Metsade järjest intensiivsem kasutus sunnib paljusid linde oma pesa maha jätma. Laialdaste metsatööde tõttu on must-toonekurgedel väga raske leida sobiva vanuse ja suurusega puid, mis nende pesa raskusele vastu peaksid. Pesa võib kaaluda üle tonni ja sellist raskust suudavad kanda vaid väga tugevate okstega puud nagu tamm ja vanad männid.
Ta on kiire ja tugev. Ta suudab liikuda kuni 50 km ööpäevas. Lõhe on üks tähtsamaid meie veekogudes elavaid kalu. Merivähk e. Homaar Homaar ehk merivähk ehk merevähk (Homarus) on perekond homaarlaste sugukonnas, kuhu kuuluvad Euroopa ja Ameerika homaar. Varem loeti homaaride sugukonda ka Homarinus capensis, kuid 1995. aastast asub see uue perekonna Homarinus all. Merivähk on väiksem kui homaar. Selle koor on pehmem ja sõrad pikad ja krobelised. Merivähid on hele- või hallikasroosad, täiskasvanud merivähk on u 20 cm pikk ja kõige maitsvam septembrit detsembrini. Kuna merivähid säilivad halvasti, müüakse neid keedetult ja külmutatult. Merivähk on meredelikatesside tipp. Kulinaarses mõttes edestab homaar kõiki teisi koorikloomi nii hinna kui ka maitseomaduste poolest. Maitseomadustelt parim on 500-600 g homaar. Valge liha asub tagakehas, sõrgades ja jalapaarides. Söömisel kasutatakse spetsiaalset pikka ja õhukest homaarikahvlit ning sõrgade
linnusuguseid ei ole. Vanarahvas uskus, et see lind ennustas surma. Ilmselt seda tänu tema mustale ,,mantlile". Kirjeldus Tiibade siruulatud on 185-205cm. Valgest-toonekurest on ta väiksem ning eristatav musta kaela ja tiibadega allpool. Vanem lind on rinnast sabaaluseni valge ja kogu muu sulestik on must ja tugeva purpurrohelise metalliläikega. Jalad ja nokk on punased. Noorem lind erineb tumepruuni sulestiku ning jalad ja nokk on oliivrohelised või hallikasroosad. Alles teiseks eluaastaks muutub noorel linnul nokk punaseks. Samuti pole ka vanemal linnul koguaeg nokk punane. Paaritumisajal muutub nokk erkpunaseks, talvel ja rände ajal on nokk pruunikam. Toitumine Põhitoiduks on igasugused kahepaiksed ja kalad, keda püüab meelsasti väikestest metsajõgedest ja kraavidest. Harvem kohtab saaki püüdmas järvede, kalatiikide, madalas mere ja niitude lähedal. Isalinnud võivad toitumiseks lennata 25km kaugusele pesast. Pesitsemine
Keskmine kaal on umbes 3 kg (3). Ta sarnaneb valge-toonekurega, kuid on oma suguvennast pisut väiksem ja eristatav musta kaela ja tiibade alapoole järgi (2). Lisaks erinevalt valgest-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi (3). Vanalind on rinnast sabaaluseni valge, kogu muu sulestik must tugeva purpurrohelise metalliläikega, nokk ja jalad on punased. Noorlinnul asendab sulestiku musta värvust tumepruun, jalad ja nokk on oliivrohelised kuni hallikasroosad (2). Must- toonekurg kõnnib aeglaselt maad mööda ja lennates on tal nagu ka teistel toonekure perekonna liikmetel kael välja sirutatud (4). Toitumine Must-toonekurg toitub Eestis mitmekesistes biotoopides kalatiikidest küntud põldudeni ka rabades ning roostikes. Toitumispaikade arv ja kvaliteet on ellujäämise ja sigivuse seisukohalt määrava tähtsusega. Toitumisveekogu valikul
annaabi.ee 
