kellele oli manustatud kuraaret läbi kunstliku hingamise. Watertoni on tuntud samuti selle poolest, et ta tõi kuraare Euroopasse. Robert Hermann Schomburgk kes oli kogenud potaanik identifitseeris väädi kui ühe Strüknose perekonnast ja andis talle uue aksipteeritud nime Strychnos toxifera. George Harley avastas 1850. aastal, et kurare on väga effektiivne teetanuse ja strühniin mürgituse ravimisel. 1914. aastal Henry Hallett Dale kirjeldas atsetüülkoliini füsioloogilist mõju. Peale 25. aastat näitas ta, et atsetüülkoliin on vastutav neuromuskulaarse ülekande eest, mille võib blokeerida kuraarega. Kõige rohkem tuntud ja ajalooliselt kõige tähtsam toksiin (tänu tema meditsiinilisele rakendusele) on D-tubokurariin. See oli eraldatud toorravimist (kuraare muuseumi näidisest) 1935. aastal Harold King´i poolt Londonis, kes töötas Sir Henry Dale´i laboratooriumis. Samuti pani ta
MAA, 2010. [10] J. V. Grabiner. Who Gave You the Epsilon? Cauchy and the Origins of Rigorous Calculus. Amer. Math. Mon. 90 (3): 185-194, 1983. [11] J. Grimbleby. Systems and Circuits (loengukonspekt). University of Reading. [12] A. P. Hillman, G. L. Alexanderson, M. E. Newton. Complex Numbers and Trigonometry (veebikons- pekt), 2005. [13] D. Hoffman. Contemporary Calculus (veebikonspekt). Bellevue College. [14] D. Hughes-Hallett, A. M. Gleason, P. F. Lock, D. E. Flath. Applied Calculus. Wiley, 2010. [15] A. D. Hwang. Calculus for Mathematicians, Computer Scientists, and Physicists. An Introduction to Abstract Mathematics (loengukonspekt). College of the Holy Cross, [16] K. Kaarli. Algebra praktikum. Lineaarvõrrandisüsteemid. Tartu, 1986. [17] M. Kilp. Algebra I. Tartu, 2005. KIRJANDUS [18] M. Kline
Can you make a better reply than Waismann's? 3 Come up with a Wittgensteinian reply to objection 6. 4 Can a red/green color-blind person understand the word "red"? Think about this in regard to "use" theories. 5 If you have read Brandom, discuss his views. Further reading · The literature on Wittgenstein is so vast that I hesitate to mention one or two or three exegetical works to the exclusion of others. But: Rhees (195960); Pitcher (1964: ch. 11); Hallett (1967); Kenny (1973: chs 79). · The locus classicus of Sellars' Functional Theory is Sellars (1963); see also Sellars (1974). An excellent exposition and defense of the central themes is given in Rosenberg (1974). · Philosophy and Phenomenological Research 57 (1997) contains a symposium on Brandom (1994), with a précis, lead papers by John McDowell, Gideon Rosen, Richard Rorty, and J. F. Rosenberg, and a response by Brandom. Brandom (2000) is a more accessible retroduc-
annaabi.ee 
