Ta on üksik, kuigi tema isiksus tõmbab nii mõnegi tema ligi. Enda analüüsimiseks, ,,haiguse" vastu ravimi leidmiseks ning piinamiseks väljendab ta end kirjutamisega. Talle meeldib lugeda ning vaadelda ( nt araukuaaria, mille puhtust ta trepil jälgis). Ta suhtleb väheste inimestega ning isegi nemad ei saa tema olemisele päris pihta. Teose erinevad tegelased on justkui Halleri vastandiks: Herminelt õpib ta asju, mida pole varem teinud ning naiselikku hellust, Pablo, kes on vastandina Hallerile hea väljanägemisega, aitab tal maagilises teatris kogeda uskumatuid elamusi. Maria abiga taasavastab ta füüsilised naudingud. Haller põlgab kaasaega, ta ei pea kaua vastu ei kinodes ega teatrites, ta ei kannata kaua lugeda moodsaid raamatuid või ajalehti. Tema jaoks on arusaamatu see, mida lõbusat ja kaasahaaravat leiavad inimesed luksuslikes baarides või varieteedes. Teoses on palju mainitud Goethet, Jean Pauli, Novalise'i, Lessingit, Dostojeveskit ja Nitzschet. Talle
muutuda. Inimvaim jääb igavesti liikuma tõe, ilu ja hea poole, olgu ta siis alles otsija või juba oma tee leidnud. Hesse otsijatel on tavaliselt vaimne teejuht, nagu see on iseloomulik kujunemisromaanile. Juht aitab vaimsel rännakul, avab seni tundmatuid maailmu, tutvustab põhimõtteid ja vaateid, millest rändaja seni midagi ei teadnud. Nii on ,,Demianis" Sinclairi mentoriks Max Demian, ,,Siddhartas" nimitegelase mentoriks Kamala ja Vasudeva, ,,Stepihundis" Harry Hallerile, Bablo ja Hermine, Goldmundile Narziss, ,,Klaaspärlimängus" Josef Knechtile muusikameister. Ometi ei saa ükski otsijaist lihtsalt võtta üle oma õpetaja maailmanägemist, vaid igaüks peab leidma ainult temale sobiva olemise viisi. Ikka ja alati väärtustab Hesse vaimsust. Vaimsus ületab aja, vaimukultuuri ei saa hävitada. Kui vabadus ja iseseisvus on saavutatud, hingerahu leitud, mida siis selle uue harmooniatunnetusega peale hakata