HEITI TALVIK 1904 - 1947 Heiti Talvik, vast nimekaim "arbuja", sündis 9. novembril 1904 Tartus. Heiti Talviku sündimise ajal oli tema isa Siegfried alles arstiteaduskonna üliõpilane, üsna varsti aga pidalitõve uurija ning hiljem kohtumeditsiini professor Tartu ülikoolis. Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene ema oli tuntud pianist. Kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks majanduslik muretus, aga seda viljastavam vaimne õhkkond. Luuletamise vastu ärkas Heiti Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides. Säilinud on aga käsikirju juba alates 1923. aastast. Ehkki põhjused pole teada , ilmselt perekondlikud sisepinged, lahkus Talvik 1923. aasta lõpul ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks ...
maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli, kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli. Sa viipad ta pimeda värava taha ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli, kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli. Sa viipad ta pimeda värava taha ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
kui kirsipung mus õitsema puhkeb veri, nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel. Ma rie Under Sügiselaul Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimase vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju- olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aeda asus. Heiti Talvik Tuisk Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa. Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe,
annaabi.ee 
