Toomas Vitsut on väga tabavalt öelnud, et Tallinna vanalinnas haljasala rajamine on unikaalne võimalus (Kallas 2007). Selline erakordne võimalus juhtub üliharva ning seda tuleb mõistlikult ära kasutada. Kadrioru pargi direktori, Ain Järve on küll seisukohal, et kõige õigem oleks ala hoonestada, kuid samas tõdeb, et ega tänapäeval pole Tallinnas palju pargipinda ja seda eriti vanalinnas. Tema sõnul võiks Tallinn olla ka rikkam modernsete haljastuselementide poolest (Jürgen 2006). Siinkohal ongi hea võimalus teha meie vanalinn ühe uue modernse haljasala võrra rikkamaks. Joonis 3. Vaade haljasalale Harju tänava poolt. Ala ei asu tänavaga samal joonel, vaid astmetena kõrgemal. 4 Joonis 4. Harju tänava haljasala suvine lahendus. Jooniselt on näha haljasala jaotumist erinevateks
toidavad võra ning võra kasvatab juuri. Kui emb-kumb pooltest saab kannatada, kannatab paratamatult ka teine pool. Seetõttu on linnahaljastuse rajamisel võtmeküsimuseks, kuidas luua juurtele kasvukeskkond, mille omadused säiliksid muutumatuna võimalikult pikka aega. Kõlab paradoksina, kuid alati ei pruugigi selleks olla looduslik muld. 4 Lisaks puude istutusaladele kuuluvad haljastuselementide hulka ka erinevad murud, suvikute, püsikute ja põõsaste istutusalad jms. Kui lillede kasvusubstraat osutub sobimatuks, siis on viga võimalik parandada, istutades need järgmisel aastal ümber parandatud omadustega kasvumulda. Ka põõsaste väljavahetamine on võimalik, kuigi seotud juba suuremate kuludega, võrreldes püsikutega. Küll aga on väga täpselt vaja rajada murude kasvupinnased, kuna murud, nii nagu ka puud, on ette nähtud kestma aastakümneid
annaabi.ee 
