RETSENSIOON Yves Jamiaque ,,Härra Amilcar" Käisin 26. oktoobril Tartu Vanemuise teatris vaatamas näidendit ,,Härra Amilcar". Lavastajaks oli Heiti Pakk, kes on öelnud etenduse komöödia liigiks ,,halenaljakaks". Kuigi ,,Härra Amilcar" oli kirjutatud Yves Jamiaque poolt juba 1975. aastal tunduvad teemad üsna tänapäevased. Näidend räägib mehest nimega Alexandre Amilcar, kes on küll päris jõukas, kuid ei oma lähisuhteid. Alexandre üritab rentida omale perekonna ning lõpuks see peaaegu saabki ta pereks, kuid lõppeb püandiga, kus härra Amilcar kaotab peaaegu kõik. Samal ajal arenevad kõrvalosatäitjate elud hoopis teises suunas.
Samas ei muutunud need kirjeldused aga liiga pealetükkivaks. Seesuguseid stseene muutis leebemaks Pearu ja Andrese vaheline rivaalitsemine. Pearu oli kõiki Eespere peremehi siianii endast nõrgemaks ning madalamaks pidanud, kuid kui selgus, et Andres on oma au kaitsmises sama visa kui töös ja ei jäta oma jonni, riivas see Pearut. Ta tundis eneseteostamise vajadust ning pidi end ka naabritele tõestama. Lõpuks muutus asi juba halenaljakaks. Mulle meeldis väga see, kuidas noor Andres Pearu paika pani ning Pearu selle peale tõdes, et tõesti head ajad Vargamäel möödas on. Viimasele meeldis väga seesugune kemplemine ning ta tundis end üsna enesekindlalt. Elatigi selle nimel, et mitte naabriga sarnane olla ning tehti asju mitte nii, et endal parem oleks, vaid nii, et teisele kahju teha. Vaenlane võib meie elus mõnikord muutuda palju tähtsamaks kui lähedased sõbrad ja perekond
annaabi.ee 
