Luuletus avaldati esimest korda ajakirjanduses 1916. aastal ja leidis kiiresti koha koolilugemikes, püsides seal tänini. Eesti luuleklassika raudvarasse kuuludes on " Eesti pastoraal " olnud ühtlasi Alle tõlgitavamaid luuletusi. Kirjaniku teine luuletuskogu " Carmina barbata " jõudis avalikkuse ette 1921. a. kevadel, pakkudes Tuglase kinnitust mööda " õnneliku erandi viimase aja ajalaulude hulgas ", kuna Alle värsid olid vabad muude laulikute halemeelsusest või abstraktsusest, isikupärasemad oma naturalistliku lopsakuse, sarkasmi ja raevuka eitamispaatosega. Motiivide, meeleolude ja mõtteviisi poolest võiks " Carmina barbata'le " õige lähedaseks pidada põhiosas samuti 1921. a. kevadeks valminud poeemi " Laul kleidist 5 helesinisest ja roosast seelikust " ja luuletuskogu " Ummiklained ", kuna selles on rohkesti kahekümnendail aastail sündinud värsse.
Ülev-traagiline ja madal-koomiline - nende kahe polaarsuse vahel lugematuis üleminekuastmeis kõigub kirjandus. Alates jantlikust naljast, mida esimestena tutvustasid meile meie esimesed haritlased-kalendrisepad Kreutzwald ja Faehlmann, põhjalikumalt meie esimene realist - noor nalja-Vilde, on eriti koomika ajanud lopsakaid õisi meie talupojakultuuriga jutukirjanduses. Niipea kui see kirjandus hakkas saama kunstitead- likumaks, vabanedes köster-kooliõpetajate ebaalgupärasest halemeelsusest ja üle jõudes järelromantismi rahvuslikust idealismist, on see vaistlikult tunnetanud oma lopsaka sigimispõhja koomikas, millelt ta pole lahkunud tänapäevani realistlikumas, maalähedasemas harus. Kui säärane kalduvus poleks omane kõigile talupojarahvaste kirjandustele, oleks tahtnud tembeldada seda eestlastele kuidagi koguni erilisel viisil pärisomaks. Kuid koomika avaldusvorme on lõpmatu palju; tema olemus, kuigi lihtne ja tajutav afektide
annaabi.ee 
