smokinguga. Ta näo ees on kuldne mask suurepärane kontrast mustale rüüle! Marci taga kõnnivad kaks leedit imeilusad ballikleidid seljas ja maskid ees. Need on Danielle ja Adeele. Marc jääb lava keskel ootamatult seisma ja pöördub järsult ümber, sõbrannad hakkavad naerma ja kõnnivad mehe kõrvale: üks ühele, teine teisele poole. Danielle: Noh, Marcus, kas meeldib see üllas eluviis? Marc: Marcus? Hah! Haledamat nimekäntsakat pole minu kõrv veel kuulnud! Adeele: Ent ometi ei ole nimi "Marc" mõisnike ja aadlike seas populaarne. Marc: Ja ärge lootkegi siis, et ma ka vastavalt käituks! Ma pole aadlik isegi rikkus mul puudub! Teie olite need, kes mind sellesse sundisid, Dani ja Ada! Marc on Marc see oli, on ja ka jääb mu nimeks! Danielle: Dani? Adeele: Ada? Tüdrukud hakkasid naerma, Marc pöördus juba solvunult minekule, ent neiud haarasid ta käte vahele. Danielle: Kuhu minek, noorhärra
Silmad ikka veel suletud, kuulis ta kähedat häält, mis talle väga õrnalt ütles: 2 1 0 «Ärge kartke. Ma olen teie sõber. Tulin vaatama, kuidas te magate. Ega see ju teile halba tee, et tulen vaatama, kuidas te magate? Mis see teile teeb, et ma siin olen, kui teil silmad kinni on? Nüüd aga lähen ma jälle 357 minema. Noh, olengi juba seina taga. Võite silmad jälle avada.» Hääles, millega need sõnad öeldud, oli midagi veel haledamat kui sõnades enestes. Liigutatult avas mustlastüdruk silmad. Tõepoolest, aknaavas polnud enam kedagi. Ta astus aknale lähemale ja nägi vaest küürakat müürinurgas kössis istuvat saatusele alistunu asendis. Tütarlaps katsus võitu saada vastikusest tema vastu. «Tulge siia,» ütles ta õrnalt. Kuid mustlastüdruku huulte liikumisest luges Quasimodo välja, et teda minema aetakse. Ta tõusis püsti ja kööberdas, pea maas, aegapidi eemale,
annaabi.ee 
