Etümoloogiliselt on sõna setud käsitööliste oskustega - puu-, kivi-, ja metallitööga. Platoni järgi etümoloogiliselt defineeritud “mõistuse seadmus”. Platon mainib mitmeid tehnikavorme. Lepajõe küsib, millised on nende vormide omavhelised suhted. Leiab ta Platonilt kaks suuremat liini 1) TEKITAVAD tehnikad, mis hoolitsevad sureliku keha eest (ka põlluharimine) ja siia alla ka JÄLJENDAV tehnika, millega antakse vormi millelegi, mida ennem ei olnud 2) HALDUSTEHNIKAD - olemasoleva teadasaamise ja õppimise tehnikad. Viimane on seotud enesevalitsemise ja tarkuse armastusega, kuid eesmärk on kahe tehnikaliigi vahelisi täiuslikku tasakaalu, harmoonia saavutamine. Tehnikate valdamise hierarhilisse tippu astuvad MUUSIKA, GÜMNASTIKA ja DIALEKTIKA, aga ainult dialektika otsib asjade tõelist olemust. Ja seal samas, et kõik tehnikad on inimarengu täiuseni viimiseks vajalikud, lihtsalt mõned neist tühisemad
Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt Platoni teostes leiame terve rea erinevaid tehnikaid arstitehnika, kaokatehnika, kõnemehetehnika jne. Tal on kaks selgesõnalist tehnikaliiki. Esimene jaotab tehnika vormid tulemuse järgi kahte rühma ja on sõnastatud dialoogis. Esimene rühm on tekitavad tehnikad igasugune hoolitsemine sureliku keha eest. Teise rühma kuuluvad kõik teadasaamise õppimise ja tunnetuse liigid, samuti rahateenimine, sport ja jaht. Need on haldustehnikad. Seda Platon ei fikseeri kus tehnika algab või lõpeb. Kunst ei rajane teadmisel ja tehnikal. Kunst rajaneb maanial ja entusiasmil. See kes toetub oma tehnilistele võimetele, ei saa kunstnikuks, vaid jääb alati tehnikuks. Tõeline kunstnik ei tee midagi sellist, mida ta teab. Kunst on jumala and inimestele. Aga milleks inimestele niisugune hullmäratsev and? Muusilised kunstid on naudinguks. Vanal muusikale ie ole mõtet ja klassikaline muusika pole hea mitte millekski
annaabi.ee 
