Harju ja Virumaa. Veidi enam kui 100 aastat kestnud Taani ülemvõimu ajal muutus Põhja- Eesti territoriaalne jaotus tunduvalt. Revala ja Harju muinasmaakonnad liideti ühtseks Harjumaaks. Virumaa jagunes seevastu kaheks osaks, läänepoolseks Virumaaks ning idapoolseks Alutaguseks. Selliste muutuste aluseks oli kolme uue administratiivse keskuse kujunemine Tallinnas (Reval), Rakveres (Wesenberg) ja Narvas, millest igaühega liitus oma haldusringkond. Kihelkondade eesotsas seisid vanemad, kuid pole selge, kas oli tegemist külavanemate kollegiaalse juhtimisega või oli kihelkonna etteotsa valitud üks vanem. Nappide andmete põhjal oli Eestimaa rahvastik jagunenud kolme sotsiaalsesse kihti: ülikud, vabad talupojad ja orjad. Ühiskonna põhikihi moodustasid vabad talupojad. Ei ole mingeid andmeid, mis osutaksid vähimalegi sõltuvusele nende ja ülikute vahel. Isegi
Sellised linnakreisid olid Tartu, Tallinn ja Narva. Kõikide asutuste juures alustades 8.armee juhatusest kuni madalamani, kutsuti välja Nõukojad ehk Beirat-id. Nende liikmeteks kutsuti kohaliku tsiviilelanikkonna esindajad. Nendeks olid ennekõike baltisaksa aadlike esindajad. Madalamatel tasanditel kaasati ka teisi seisuseid. Mõngingatel puhkudel üritati kaasata ka eestlaseid, aga neid väga näha ei tahetud seal. Kohalike tsiviilide kätte jäi kaks kõige madalamat haldusastet. 1) haldusringkond (Amtsbezirk), selle piirid kattusid kirikukihelkondade piiridega. Taastati justkui üks haldusaste, mis oli ammu kaotanud oma tähenduse. Selle eesotsas seises haldusringkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kelles oli keegi kohaliku kihelkonna mõisnikest. Määrati ametisse Saksa sõjaväelaste käskkirjadega. 2) Eestlastele jäi kõige madalam aste – kohalik ringkond (Ortsbezirk)- mis vastab valdadele. Okupatsioonivõimud ja Eesti iseseisvus: poliitilised piirangud,
annaabi.ee 
