Nagu Rootsi ajal, olid linnaõigused Tallinnal, Tartul, Narval, Pärnul ja Haapsalul. Säilisid keskaegsed eesõigused ja piirangud, tsunftiseadus, linnaelu juhtusid endiselt raed. Asehalduskord (1783-1796) 1775. aastal kehtestati Venemaal uus asehalduskord, mille Katariina II rüütelkondade vastuseisust hoolimata laiendas 1783. aastal ka Eesti- ja Liivimaale. Need kubermangud ühendati Riia asehaldurkorraks, valitsemisaparaat kujundati ümber. Uue halduskorraldusega lähenes Balti provintside valitsemiskord Vene sisekubermangude omale. Eestimaal sai Vene laevastikubaasina tekkinud Paldiski linnaõigused, mõneks ajaks loodi isegi Paldiski maakond. Elu puhuti sisse ka teistele maakonnalinnadele. Liivimaa Eesti osas asutati 2 uut maakonda Viljandimaa ja Lõuna-Tartumaa. Selle keskusena rajati peatselt Võru linn ja maakond nimetati selle järgi Võrumaaks. Ühtlasi laiendati Balti kubermangudele Venemaa aadliomavalitsuse- ja linnaseadused. Kehtestati
teel, senised välismaalastest ohvitserid asendati vene aadlikega, loodi navigatsiooni ja suurtükiväekoole, määrati sisse teenistusastmete tabel; raua tootmiseks võeti kasutusse Uurali rauamaagivarud, mundrite ja purjete valmistamiseks rajati riidemanufaktuure; senine Bojaaride duuma asendas Peeter lähikondlastest ja sugulastest koosnevad senatiga, prikaaside asemele rajas kollegiumid; uue halduskorraldusega jagati riik kümmekonnaks kubermanguks; kiriku allutamine riigile, patriarhi koht kaotati ning kirku juhtumiseks loodi sinod; riigikassa täitmiseks kehtestati isikumaksud, millest olid vabastatud vaid aadlikud ja vaimulikud, sellest ülevaate saamiseks hakati korraldama hingerevisjone; pealinn kolis Moskvast Peterburi, mille ülesehitamine pidi olema euroopalik (õukonnas keelati Vene riietus ja pikad habemed,
Töötingimused olid ebainimlikud. Pagemise vältimiseks aheldati kaevandustöölised vagonettide külge. Põhjalikult muudeti valitsusasutuste struktuuri. Bojaaride duuma tähtsus jäi aasta-aastalt väiksemaks, kuni Peeter I asendas selle 1711 oma sõpradest ja usaldusalustest koosneva senatiga. Prikaaside asemele rajas Peeter I kolleegiumid. Nende arv oli prikaaside omast tunduvalt väiksem (1012) ning tegevus täpsemalt piiritletud. Uue halduskorraldusega jagati riik kümnekonnaks kubermanguks. Oluliseks sammuks oli kiriku allutamine riigile. Patriarhi koht kaotati ning kiriku juhtimiseks loodi sinod, mis muudeti kolleegiumile sarnaseks riiklikus ametiasutuseks. Riigikassa tõhusamaks täitmiseks mindi üle üldisele isikumaksule pearahale, mida tasus kogu meessoost elanikkond, välja arvatud aadlikud ja vaimulikud. Et saada maksukohutuslastest täpset ülevaadet, hakati korraldama hingerevisjone. 1712
annaabi.ee 
