Ära on toodud mõned ekskursid Eesti 18. sajandi ajaloost. Antakse lühike ülevaade Tartu Ülikooli tegevusest ja selle ees seisnud raskustest. Hernuutlaste liikumine ja vennastekogude keelustamine 1743. aastal, Paldiski sadama ehitamine ning Katariina 2-se ringsõit Eesti- ja Liivimaal 1764. aastal. Viimati nimetatud sündmust on peetud oluliseks, kuna arvatakse, et just see andis Katariina 2-le tõuke, et alustada muudatuste läbiviimist. Pärast Uusikaupungi rahu allakirjutamist 1721a. haldusjaotusena Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu: Eestimaa ja Liivimaa vahel, mis omakorda jagunesid maakondadeks ja omakorda jagunesid kihelkondadeks. Keskvõim kinnitas kroonuametkonna Baltikubermangudes alates 1725a Eestimaal ja 1728a. Liivimaal ukaasidega, mis sätestas kubermangu asutuste ametnike normkooseisud ja nende palgad, kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783a. Provintsiaalvalitsuse eesotsas seisis kindralkuberner, kelle nimetas ametisse monarh ja kes allus vaid monarhile ja senatile
ususümbol. Taolise sammuga, tunnistas Theodosius oma võimetust lahendada proobleemid, mis tekisid nende kahe regiooni usuerinevuste tõttu. Niisi jaguneski maailm Ladina põhiseks(Tänapäva lääne katolikud riigid) ning Hellenismipõhiseks (tänapäva ida õigeusklikud riigid). Varane Bütsants: Rooma pärandus Jõudnud nüüd jagunemise hetkeni tasub heita pilgu riigi demograafilistele, religioostsetele ning sõjanduslikele oludele Võim ja haldusjaotus Riigi haldusjaotusena ning riigiaparaadina funktioneeris Ida-Roomas Diocletianuse süsteem ning riigi ametlikuks keeleks oli ladina keel. Ülemvõim kuulus valitavale Imperaatorile ehk Vasilevsile, kes tavaliselt nimetas caesari näol troonipärija. Pärast jagunemist tuguvnesid Bütsantsi kultuuris ida mõjud ning Diocletianuse aegne valitsemise stiil muutus veelgi Aasia despotismiga sarnaseks. Imperaator toetus regulaarsele väele ning Impeeriumi jõkamale kihile,
annaabi.ee 
