Igal kihelkonnakirikul kaitsepühak. Keskajal Eestis ei osanud rahvas peamiselt lugeda ega kirjutada. Sellegipoolest käidi kirikus ning neil oli usk. Kirikutes oli ladina keelsed palvused, vähesel määral rahvakeelsed. Lisaks kristlaste Jumalale, austati väiksemaid jumalusi ja haldjaid. Nende kõrvale tõusid kristilikud pühakud, kellele ilmselt kanti üle muinasusundi jumaluste omadusi. Katoliiklikus usus oodati pühakutelt samasugust abi, nagu oli harjutud ootama haldjailt. Liivimaa nuhtluseks oli ordu ja piiskoppide lakkamatu võimuvõitlus. Keskajal Liivimaal mitu vaimulikku ordut. Eesti mungad rajasid oma kloostrid Padisele ja Tartu lähistele Kärknasse. Eraldatud ning kindlustatud. Nende ümber põllud, heina-ja aiamaad, kalatiigid, sest ordu põhimõtete kohaselt pidid mungad elama lihtsat elu ja end ise oma tööga toitma. Õige pea kerjusmungaordud, kelle kloostrid pidid paiknema linnades:
jne, aga nagu korralikule inimolendile kombeks, püüti kergemalt pääseda ja haldjaid üle kavaldada. Leiutati viise nende nägemiseks, nendelt nõu küsimiseks ja isegi nende püüdmiseks. Ka küsimustikule vastanud arvasid, et haldjatele toodi/tuuakse ohvriande (52%). Enamjaolt pakuti, et ohvriks võik olla midagi söödavat (mesi, marjad, piim, maiustused) või ilusat (lilled, väärisesemed) ning et ohverid toodi, et haldjailt midagi vastu saada, nende heakskiidu ärateenimiseks või loodeti saada näiteks sõjaõnne osaliseks(vt Lisa 2.9.). 6.1. Ohverdamisest ja ebausust Haldjatele toodi erinevaid ohvriande, ohver sõltus haldja tähtsusest inimeste igapäevaelus. Kui näiteks maja ehitama hakati ja taheti ära teenida maahaldja heakskiitu pandi nurgakivi alla hõberaha, aga karjamaale lehma lüpsma minnes tilgutati talle mõni tilk piima. Õue minnes või
annaabi.ee 
