olnud ta armastust naise vastu kutsutada saanud. Teisel hommikul kostis üks võõras hääl õues. Tiiu tegi kambriukse lahti ja mõisa korratüdruk Mai tuli tuppa. Mai silmis oli meeleheide, kui ta nägi, et Hannus oli juba lahkunud. Ta rääkis, et Hannusele võib tekkida probleeme, kui ta KõrtsiPriiduga nõnda suhtleb. Eile õhtul tulnud käsk Priidut vahi alla saata ja üht võõrast hulgust otsima, kes rahvast maalt välja petta tahab. Ehmatunud Tiiu ei saanud algul sõnagi suust. ,,Halastagu jumal" , ütles ta vaid ja langes nuttes istme peale. Seni sõitis Hannus kõrtsipoolset teed edasi. Ta kuulis ennast nimepidi hüüdvat. See oli mõsjakubjas Pärtel, kes teda peatada üritas. Sellepeale nähvas Hannus vaid teravaid sõnu ja sõitis naerdes edasi. ,,Olgu peale, ega ta enne ei usu" , sõnas mõsjakubjas endamisi. Mõistan alati jäetakse vaid üht inimest uskuma ja kui keegi üritab mõista anda, mis tegelikult toimub, saadetakse pikalt. Inimesed on tõesti keerulised
torniülemaks. Surma eelõhtul oli ta käinud nunnade kõrtsitoast õlut joomas ja koduteel Rataskaevu tänava poolt tulnud viirastust kohanud see oli surnust ülestõusnud inimese vari, mis tema poole käe sirutas ja otsekui midagi öelda tahtis, aga siis sama kiiresti varjudesse tagasi kadus. Hommikul rääkis ta sellest oma virtinale (teenijannale) ja apteekrile, samuti kõigile teistele, kes vähegi kuulata viitsisid, kusjuures ta kordas seejuures ka arusaamatult, et halastagu taevas Bruysi peale...Tema jutukus saigi talle saatuslikuks järgmisel hommikul leiti kloostri ja linnamüüri vaheliselt alalt tema peahaavaga surnukeha. Arvati, et ta oli vindise peaga rinnatiselt surnuks kukkunud. Laurentz Bruys väga vana mees, kes oma jala peal enam käia ei jaksanud ja lasi end tihti linna peal teenritel kandetoolis kanda. Ka kõnevõime oli ta kaotanud. Ta oli omal ajal olnud edukas kaupmees ja üksvahe isegi raehärra seisuses, kogunud kõvasti
annaabi.ee 
