Suur, kuigi selle väite kasuks puuduvad tõendid. Mõned ajaloolased, sealhulgas isa Otaño, rõhutavad selle marsi ühisjooni mõningate Carlos I või Felipe II aegsete sõjaväekäiguviisidega, lähtudes hüpoteesist, et Alfonso X Targa laulus nr 42 on üks fraas praegusest Hispaania hümnist. 1770 kuulutas kuningas Carlos III Marcha Granadera ametlikuks "aumarsiks", mida mängiti avalikel ja tseremoniaalsetel üritustel. Varsti hakkasud hispaanlased pidama La Marcha Granadera 't oma riigihümniks ning nimetama seda La Marcha Real ('kuninglik marss'), sest seda mängiti alati avalikel üritustel kuningliku perekonna juuresolekul. Teise Hispaania Vabariigi ajal (19311939), vahetas Marcha Real 'i riigihümnina välja Himno de Riego. Ent Francisco Franco taastas kohe pärast kodusõja lõppu "La Marcha Real"'i vana nime "La Marcha Granadera" all. Oktoobris 1997 anti välja kuninglik dekreet, mis reguleerib "Marcha Real"'i
põhjusi. Kuigi Itaalia osales esimeses maailmasõjas võitjate poolel, olid inimkaotused väga suured. Niigi suhteliselt nõrk majandus oli sõja tõttu tugevasti kannatada saanud. Pariisi rahukonverentsil ei arbestatud Itaalia nõudmistega ning see tekitas revansismitaotlusi. Itaalia ühiskonnas kasvas pidevalt vasakpoolsete mõju. Eriti kasvas Sotsialistliku Partei tähtsus, mis oli Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest vasakpoolseim. Vastukaaluks vasakpoolsuse kasvule ühiskonnas hakkasud koonduma ka parempoolsed jõud, kes kartsid kommunistide võimulepääsu. Kasutades hirmu vasakpoolsuse ees, hakkasid tekkima peamiselt sõjaveteranidest koosnevad ning natsionalistlikku meelsust kandvad nn võitlusliidud, mis kujunesid endise sotsialisti B. Mussolini juhtimisel Rahvuslikuks Fasistlikuks parteiks. Rahvusluse rõhutamine ja lubadus riigis ,,kord majja lüüa", suurendas selle populaarsust. 1922. aastal korraldasid fasistid ,,marsi Rooma"
annaabi.ee 
