Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes. Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva nädalas. Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud. Nimetus tulenes sellest, et nad pidid feodaalile maksma 2 tündrit (üks pund) vilja. Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma: · maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud; · vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad; · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid maa kasutamisest tulenevaid kohustusi.
kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes. Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele või niisketele maadele, mis vajasid kuivendamist. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva(polnud vaja minna hobusega, vaid läks ise tegema tööd) nädalas. Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud. Nimetus tulenes sellest, et nad pidid feodaalile maksma 2 tündrit (üks pund) vilja. Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma: · maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud; · vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad; · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid
annaabi.ee 
