Hilisem vorm ridaküla (ahel-, tänav-), ning hajaküla, kuid olenes ka looduslikest- maastikulistest eeldustest. Keskajal säilitas küla Eestis ja üldse läbi kogu feodaalaja oma muinasajal omandatud struktuuri. Küla oligi tollal keskne asustusüksus - eelkõige asula, mille moodustasid enam-vähem lähestikku paiknevad talumajapidamised. Oli ka üksikuid hajatalusid. Külal oli ühine maakasutus, hajatalude kogumikul ühist maakasutust polnud. Küla = selline taludekogum, millel oli ühine saras, eeskätt kuulus sinna ühine põld. Põllud olid liigendatud, koosnesid erineva suurusega lappidest. Igal talul oli väikene omaette maaüksus ka. Muud kõlvikud karjamaa, mets olid ühiskasutuses. Arvatakse, et kasutuses oli juba ribapõldude süsteem. 1220ndatest aastatest tekib külade välisilmesse uus nähtus kirik, mis erinevalt
Põllusiilud aga polnud sirgete külgedega, vaid enamasti kõvera kujuga. Riba-või lapipõllundusel arvati olevat veel üks põhjendus. Selline põldude jaotus sidus küla talupojad ka ühtseks kolletiiviks. Talu põllutükkide vaheldumine teiste talude põldudega sundis kõiki töid tegema üheaegselt- nn põllusundus, või siis kollektiivselt talgute näol. Külatalude kõrval esines ka hajatalusid, mis paiknesid külast väljaspool, kas nende läheduses või kaugemal, metsade sees. Hajatalude valdused, sh ka põllud asusid õue ümber ja moodustasid ühe terviku. Hajatalusid oli kahte liiki- üks osa neist paiknes külasarase territooriumil ja omas õigust kasutada küla ühismaid, mis ned teatud määral sidus külakollektiiviga. Teine osa hajatalusid asus täiesti eraldi soode ja metsade keskel, kus neil polnud kokkupuudet teiste hajatalude või külaga. Selliste hajatalude heina-, võsa- või karjamaa peale polnud külal valdusõigusi.
annaabi.ee 
