kantsid. Sõrmustega ei koonerdatud ning 14. sajandil võisid naised kanda 10 sõrmel kokku enam kui 20 sõrmust. Ühe kostüümi küljes võis olla kõige rohkem ligi 500 kõlisevat kaunistust. Vöösid kaunistati hõbedaga ning sõrmes kanti kalleid vääriskividega kaetud sõrmuseid. Huvitava lisandina rippus vöö küljes ka lõhnatoos (prantsuse ülikud nimetasid seda lõhnaõunaks, lihtrahvas aga haisupommiks), vöö külge oli riputatud tavaliselt ka kimp rohtusid, käsipeegel, väike kamm, pussnuga koos tupega, nõelahoidja ja käärid. Kasutusel olid ka ehisvööd . Neid valmistati sageli kuldlülidest ja kaunistati vääriskividega. Kõik lülid olid omaette kunstiteosed lõvide, lohede või lindudega. Hinnalt olid need vööd nii kallid, et ühe sellise vöö eest võis osta mõisa koos talupoegadega. Jalatsid õmmeldi nahas ning need oli pehme talla ja kitseneva ninaga
rõivastuse kooshoidmiseks ja ka ehteks. Naised riputasid vöö külge kimbukese aromaatseid rohtusid, käsipeegli, väikese kammi, nõelahoidja, käärid, väikese pussi koos tupega ja kullatud kulli küüne Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud vääriskividega. Keskaegsete daamide omapäraseimaks rõivaehteks oli vööle kinnitatud lõhnatoos või nahkkotike aromaatsete ürtidega, mida ülikud nimetasid lõhnaõunaks ja lihtrahvas haisupommiks. Majaemandail-isandail rippus vööl nahkne kukkur ja võtmekimp Keskajal enamkantavateks eheteks olid sõrmused, käevõrud ja kaelaehted. Kõrvarõngaste hiilgeaeg saabus alles renessansi perioodil. Ehtematerjaliks oli põhiliselt kuld, hõbe ja vääriskivid, ka vask. Palverändurid kandsid tinast ja vaesed inimesed raudehteid. Ehete kandmist jälgiti hoolikalt. Ka varakate bürgerinaiste ehted pidid vastavuses olema abikaasa poolt maksunimekirja märgitud hulgale ja kaalule
annaabi.ee 
