vapustuste taustal. Siuru luulel oli seos ka ajaga, ehkki see oli kaudne. Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega 1920. aasta paiku tekkinud ajaluule, 1920.aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele andisd nimetuse eelkõige luuletajad ise. Aja kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuste pealkirjas. Johannes Semper kõneles "aja lingudest, mis inimese virutavad/vastu tuleviku haigutavaid lõugu". Johannes Barbarus kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest, mis inimest tallavad, Jaan Kärner aga ajast-süüfilisest, mis uuristab aju. 1920ndate ajaluule ei olnud üksnes otseselt päevakajaline. Konkreetselt Eesti oludele viitava kõrval oli ülekaalus hoopiski üldistav pilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust. Globaalse katastroofi teema läbib selgelt näiteks Johannes Barbaruse luulekogu "Katastroofid", Marie Underi
Ajaluule: Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemide ga 1920. aasta paiku tekkinud ajaluule, 1920. aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele (või ajalauludele) andsid nimetuse eelkõige luuletajad ise. Aja ja nimelt ahistava aja! kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuse pealkirjas. Johannes Semper kõneles ,,aja lingudest, mis inimese virutavad / vastu tuleviku haigutavaid lõugu" (luuletus ,,Julmal ajal"). Johannes Barbarus kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest, mis inimest tallavad (luuletused ,,Introduktsioon" ja ,,Laul enesest 1"), Jaan Kärner aga ajast-süüfi lisest, mis uuristab aju (,,Haigel ajal"). 1920ndate ajaluule ei olnud üksnes otseselt päevakajaline. Konkreetselt Eesti oludele viitava kõrval oli ülekaalus hoopiski üldistav pilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust
annaabi.ee 
