tähelepanu maakamarale ja samblik, mis mu karmilt kaljult oma toidust nõutab, ning liivatee, mis lahjal põndakul ta nõlvu lillatab, mu silmad avasid looduse püha elujõu nägemiseks, - kuidas ma kõik need muljed oma sooja südamesse ahmisin ja ennast selles ülevoolavas külluses ülendatuna tundsin ning otsatu maailma oivalised vormid mu hinges kõikeelustavalt voogasid! Mind ümbritsesid määratud mäed, mu ees haigutasid kuristikud, liustikuojad langesid pahinal alla, seal all voolasid jõed, ja mets ning mäestik kajasid kõladest, ma nägin kõiki neid salapäraseid ürgjõude maa sügavuses liitlastena tegutsemas ning loomas ja mitmesuguste olendite sugukondi maa peal ja taeva alla kihamas. Lk. 64- Nõnda nägin enda ees mäestikku, mis musttuhat korda oli olnud mu soovide sooviks. Tundide kaupa võisin siin istuda, igatseda täiest hingest teisele poole mäeahelikku minna,
hakkasid särama ainult siis, kui ta sattus parallaksile või valgusaastaile. Siis võis tema kondisesse kätte tulla niisugune jõud, et kriiditükid aina lendasid kirjutamisel või joonestamisel. Temal ei olnud suuremat rõõmu, kui kutsuda õpilased õhtul hilja tähise taeva alla, vahtida nendega ülespoole ja seletada, jutustada ning pilduda nimedega enese ümber. Aga mis pidid õpilased tegema nende nimedega? Nad kuulasid ainult ja haigutasid, kas külmast või igavusest -- isegi ei teadnud. Aga siis viis vanamees nad tähetorni, pani nad seal kordamööda kuhugi selili ning näitas neile kuud, mille ketta laiust oleks võinud nagu mõõta süldadega. Ise seisis ta kõrval ja juhtis tähelepanu järskudele mägedele, nende mustadele varjudele, tumedatele orgudele, mingisugustele kraateritele ja tegi seda nõnda, nagu oleks ta alles eile või tunaeile seal jalutamas käinud. Sellega võitis ta õpilaste südamed
annaabi.ee 
