1909. aastal ilmus tal valikkogu ,,Luuletused", mis sisaldas ka hilisemaid luuletusi. Elu lõpul Liivi tervis taaskord halvenes ja tekkisid suurusluulud kuninglikust seisusest. Arenes ka tiisikus. Suri 1913. aastal pärast ränka külmetust. Ta maeti Alatsivi kalmistule. Tema luulelooming on levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis. Ületas 19. sajandi lõpu epigonismi ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduste eelkäija. Luuletaja kuulsuse tagasid talle aga tema haigusajal valminud luuletused. Tema luule on realistleik, lihtne ja täpne, milles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine ja paisutatud tunded. Aastaaegadest meeldib Liivile küige rohkem sügis ja see väljendub ka tema luuletustes. Kujunditest eelistas ta isikustamist, metafoori ja võrdlust, kuid kasutas ka palju kordusi ja algriimi. 12. Millised on Sinu esmamuljed luulekogu lugedes? Minu esmamuljed luulekogu lugedes olid, et see luulekogu on peaaegu põnev. Teda
Tahaks vabadust. Lühijutukogumik ,,10 lugu", nt ,,Peipsi pääl". (2 meest tahavad koju tulla, käisid Venemaal, aga jää sulab. Tulevad ikka, kardavad et hukkuvad, paluvad igast asju, ent kui ellu jäävad, siis hiljem ei täida neid). Oma luulekogule ei leidnud kirjastajat. Tekkis vaimne kitsikus ning keegi ei huvitunud tema loomingust. Närvid läbi- kuulmishäired, hallutsinatsioonid, pandi Tartusse närvikliinikusse. Oli vallasant, käis eri sugulaste juures. Parim osa loomingust ongi haigusajal (kuigi vahepeal selgushood). Kirjutas ehedalt ja südamest, polnud piire. Sajandivahetusel ta n-ö leiti üles, Suits ja Tuglas avaldasid loomingut ja toetasid. Elu lõpus jälle suurushullustus, pidas end tsaaripojaks ja püüdis selle pildiga sõita Venemaale. Annab lihtsalt edasi sügavat. // Liiv sündis Alatskivil (Peipsi lähistel). Pere oli suhteliselt suur ja vaene. Seitsmest lapsest oli Juhan noorim. Ta oli olnud lapsest
annaabi.ee 
