Mitte keegi ei tohi teist inimest tappa, küllap on ka õigeusklike pühakirjas nii öeldud. Ja kui Raskolnikov väidab, et ei ole usklik, ei õigusta see tema tegu karvavõrdki. Religioonist sõltuvad nii vana kultuuriga maal, nagu Venemaa seda on, valdav enamik elukombeid ja -tavasid ning neid ignoreerida ei luba juba tsivilisatsiooni kirjutamata seadused, kirjapandutest rääkimata. Loodame, et Raskolnikov sai koos Sofja Semjonovnaga oma inimmõistusele haiglastest veendumustest üle ning alustab pärast sunnitööd normaalse inimese elu tavalises maailmas. Nii heas või halvas, kui ta selle ise enda jaoks loob.
Psühhoanalüüsi alal rakendatakse ravikõnelust. Sest siin on võimetus kõneluseks otse lähteolukorraks, sellest lähtudes uuesti kõnelema õppimine tähendakski tervenemise protsessi. Haiguslik hälve, mis surub haige lõpuks täielikku abitusse, seisneb selles, et loomulik kommunikatsioon kaasmaailmaga on katkestatud luulkujutlustega. Haige on nii takerdunud neisse kujutlustesse, et ta ei oska enam tõeliselt kuulata teise keelt, nii väga toitub ta oma enese haiglastest ettekujutustest. Psühhoanalüütilise ravikõneluse omapäraks on see, et ta võtab ette ravimise kõnelemisvõimetusest, mis on siin haiguse eripäraks, just nimelt kõneluse enda kaudu. Siiski pole sellest protsessist õpitav lihtsalt ülekantav. Analüütik ei ole mitte lihtsalt kõneluspartner, vaid ka asjatundja, kes patsiendi vastupanu ületades sunnib avanema mitteteadvustatu tabuvaldkondi. Lühidalt: Ravikõneluse eesmärgiks päästa inimest, kes on haige, st inimene, kellel on