(Loogna jt 1998: 8). 3 2. KEHATEMPERATUURI MÕÕTMINE Määratledes õendusabi vajadusi seoses temperatuuri mõõtmisega, on aru saadav, et kehatemperatuuri kontroll on väga tähtis ja kasulik kõrvalekallete avastamiseks ning hiljem samuti õendussekkumiste tulemuste takseerimiseks. Miks räägitakse kehatemperatuuri kontrollimisest väga põhjalikult? See tundub olevat kerge ülesanne, on ta haiglates haiglarutiini osana küllaltki aeganõudev protseduur ning on olemas ka erinevatel uurimustel põhinevaid eriarvamusi selle suhtes, kuidas on kehatemperatuuri kõige parem ja lihtsam mõõta. (Roper jt 1999: 259). Normaalne inimese kehatemperatuur kaenla all on 36,4 – 36,8 °C. Eristatakse: subnormaalne temperatuur ( ala 36 °C), subfebriilne temperatuur (37,1 – 38 °C) ja febriilne temperatuur ( üle 38,1 °C). Letaalne maksimaalne inimese kehatemperatuur on 43 °.
kasutamist. Mõlemad eritamised võivad toimuda kõhuseina tehtud avause kaudu, mida nimetatakse urostoomiks (uriin), ileostoomiks (vedel roe) ja kolostoomiks (vormunud roe). Keskkonna ja rutiini muutumine Haiglasse vastuvõtmine Haiglasse tulekuga kaasneb sageli sisseharjunud eritamisharjumuste muutumine. Privaatsuse puudumine Täiskasvanud inimestele ei esitata tavaliselt küsimusi nende sooletalitluse kohta. Teatud haiglates kuulub see aga haiglarutiini ning mõned pt, kes on haiglasse tulnud mitte soolestikuga seotud põhjustel, võib seda käsitada oma privaatsusesse tungimisena. Harjumatu rutiin. Kui haiglarutiin erineb pt isiklikust väljakujunud eritamisrutiinist, võib see tal selles elamistoimingus probleeme tekitada. Näiteks pt soolestik on harjunud toimima kohe pärast hommikusööki, aga pt ei saa kohe tualetti minna, sest ta peab voodis olema ja arsti visiiti ootama. Tänan! Kasutatud allikad
annaabi.ee 
